Some peace and quiet would be nice

OT: Sherrie M. Feldman

Ta ei istunud ainult Skorpionide peakorteris, vaid käis väljas ka... ja mitte ainult joomas või baarides olesklemas, kuigi seda tegi ta lõviosa oma vabast ajast. Ei, sel korral oli ta end avalikkusesse toonud selleks, et päriselt ka minna kohtingule. Kui kohtinguks seda pidada muidugi sai - tema kaaslane arvas, et see oli kohting, ja tema leidis, et see oli vaid eelmäng, saamaks tšikki endaga voodisse, sest vahel oli seda kiskjatunnet ka vaja, eks. Siiani edenes, naine oli praktiliselt tema lummuses, mesijutt oli end taas tõestanud ja ta võis endaga rahul olla. Väikese veiniklaasi kohal oli õhkkond suurepärane. Mingi hetk tõusis tema kaaslane laua tagant püsti, vabandades, et peab nina puuderdama, ning kõndis tualettide poole, jättes Brandoni omapead. Mees kasutas võimalust, et oma telefon välja võtta ja kontrollida, ega keegi talle mingit ilmatuma pakilist teadet polnud jätnud, kuigi sellest oleks ta kohe aru saanud, sest ei pannud mobiili kunagi hääletu peale.

SPOILER: Click to show

Ma olen seda kindlasti kuskil juba kasutanud, aga savi, it's hot

Sherrie võttis õhtu vabaks, otsides endale ühe kena viisakama kohe söömiseks ning mõtete korrastamiseks. L'Écho Lounge oli selleks kõige meeldivam ja sobivam koht Tree Hillis. Piisavalt eksklusiivne, et siin ei jõlguks ringi regulaarsed kliendid keldribaarides ega lärmakad teismelised, ning privaatne, hoides justkui iga klienti enda pisikeses eraldatud maailmas, kuhu keegi teine ei pääse.
Marabethi sõrmed liikusid õrnalt mööda punase veiniga täidetud klaasi enda ees, võttes selle aeg-ajalt kätte ja varastades pisikese sõõru seda imelist alkohoolset vedelikku. Naise pruunid silmad püsisid enamasti klaasil ja selle sees oleval veinil, kuid mingi hetk tõusid need ülesse ja jäi restoranis olijaid silmitsema. Kõik nad olid võõrad Freddy jaoks, välja arvatud üks, kes istus mõni laud eemal ja veetis õhtut ühe pealt näha järjekordse blondi tšikiga, keda on võimalik mesijutuga kõigeks ära rääkida.
Veiniklaas nüüdseks tihedamalt suu juures käimas, hoidis Sherrie kindlalt enda pilku paarikesel, oodates sobivat momenti, et sinna minna. Naine teadis meest hästi, kuid ilmselt Mara tüübi jaoks on lihtsalt järjekordne kõndiv rinnapartii, kellega oleks võimalik õhtul meeldivalt aega veeta.
Umbes kümme minutit hiljem avaneski Freddy'il võimalus. Tšikk tõusis lauast ning võttis suuna tualettide poole, vaadates tema välimust, võib julgelt väita, et seal läheb tal kauem kui kaks minutit. Võtnud veel ühe lonksu enda punast veini, haaras Sherrie kõrvalt toolilt enda musta käekoti ning tõusnud lauast, kõndis ta mehe poole. Sõnagi lausumata istus naine tüübi vastu laua taha ning ühe jala üle teise pannud, hoidis Mara enda tumepruune silmi Brandonil.
Sherrie tänane riiete valik oli olnud vägagi sobiv. Musta värvi püksid ja pintsak, mille all oli niivõrd avar topp, et paistis nagu seda polekski olemas, vaid lihtsalt must rinnahoidja, rõhutasid suurepäraselt naise pikki jalgu ja kenasid kurve.

SPOILER: Click to show

Ta ei saanud viit minutitki üksi olla - olgem reaalsed, naistel läks vetsus alati ilmatuma kaua aega, eriti kui tegemist oli naisega, kes end meikis -, kui tool tema vastas taas hõivatud sai, ning Brandon tõstis pilgu, et näha oma silmaga, kas tema teooria naiste lõpmatuseni kestvast meigivärskendusest on ehk vigane. Ei olnud, sest tema seltskonda oli ilmunud uus naine, pisut tõmmum ja oluliselt väljakutsuvama riietusega naine kui oli olnud tema kaaslane. Üks kulm pisut kergitatud, hoidis mees oma siniseid silmi naisel, kui telefoni tagasi püksitaskusse toppis. Ei noh, kena saba on, aga tal oli selle teisega juba teema õhus ja kahju oleks tehtud tööle niisama lihtsalt vett peale tõmmata. "Millega olen selle au ära teeninud?" uuris Tucker, kui käe brändiklaasi järele sirutas, et see võtta, ning lonksu jooki jõi.

Sherrie pruunid silmad vilksatasid hetkeks üle mehe õla tualettide poole, kuid mehe kaaslast polnud veel näha. Ongi naisel rohkem aega. Teoreetiliselt peaks Brandon teda tegelikult teadmata, kuigi nad kohtusid mingi neli aastat tagasi ja viivuks. Marabeth oli üle pika aja jälle koju jõudnud ning läks õhtul enda vennaga sööma, aga enne pidid nad viivuks Marco töö juurest läbi käima ning jätnud enda õe üksi, komistaski Mara Brandoni otsa, kes pidas teda esmapilgul üheks uueks diileriks, seda küll hetkeni, mil Marco näitsikule järgi tuli. Kuid märganud mehe silmis praegu küsivat pilku, oli Sherrie vägagi kindel, et tüüp ei mäleta teda. Ongi parem.
"Ma olen üsna kindel, et leian nii mõnegi põhjuse. Nendest juba puudust ei tule," vastas Marabeth ausalt. Tema pilk püsis kindlalt mehel. Praegu kuluks talle üks klaas veini või viskit ära, aga parem mitte. Alkohol muudab ta liiga pehmekeelseks ning hakkab üsnagi kiirelt pähe.

Nad olid tõesti varem kohtunud ja ta oli selle kena näolapi peale kulme kergitanud, kuid praegu ei tulnud talle küll meelde, et oleks selle naisega varem kohtunud - mis sa teed, kui vahepeal on nii palju juhtunud ja tekkinud olulisemaid nägusid, mida meelde jätta... Pannud klaasi tagasi lauale, toetas Brandon lõua käele, kerge muie näol, kui ta naist silmitses. "Eks ootame," lausus ta magusalt. Tegelikult oleks täitsa põnev teada, kuidas tema eelmine lauakaaslane reageerib, kui näeb, et temakese koht on hõivatud. Kas läheb kisklema või nuttes minema... Milline lõbustus.

Kui Brandon Sherriet muigega vaatama jäi, turtsatas naine endamisi, viies enda pilgu tagasi tualettide poole, otsides uuesti tüübi tänaõhtust kaaslast, keda polnud endiselt näha. Huvitav, kas ta lasi ennast veega alla või püüab endiselt krohvikihti enda näol siledamaks ja loomulikumaks muuta? Momendil tunduvad mõlemad üsnagi tõenäolised. Juhul kui tšikk peaks tõesti tagasi tulema kunagi, läheksid nad vaevalt kisklema. Sher oleks ilmselt see osapool, kes lihtsalt istuks ning ignoreeriks.
"Ma olen kindel, et sulle meeldiks see, aga kiire elutempoga äriinimene, nagu sa oled, võiksime hoida nii sinu kui minu aega kokku ning asuda kohe asja kallale," pöördusid Marabethi sügavpruunid silmad tagasi Brandonile ning toetanud mõlemad küünarnukid lauale, jättis naine enda käed sõrmseongusse ning asetas enda lõua omakorda sõrmenukkidele.

Vast lasigi end veega alla. Milline vedamine see oleks. Aga tema uus lauanaaber oli päris huvitav, nii et Brandon ei pannud pahaks, et tema tänaõhtune date õhku haihtunud oli. Kuulnud naise sõnu, uurisid mehe sinised silmad temakese näojooni, kulm õige pisut kortsus. See ei kõlanud nii, nagu oleks tegemist mingi suvalise sabaga, kes otsustas end tema seltskonda veeretada ja vaadata, mis saab. See kõlas, nagu teaks naine teda, ning nüüd pööras Tucker naise näole oluliselt rohkem tähelepanu, püüdes oma mälus sobrades meenutada, kellega tegemist on. See kõlas kaugeltki liiga familiaarselt, et olla suvaline kokkusaamine. "Ma kuulan," sõnas Brandon tõsisemal häälel.

Brandoni tõsisemaks muutunud hääletoonist sai Sherrie aru, et on pälvinud täielikult mehe tähelepanu. Suurepärane. Enda käed laualt maha tõstnud, ristas naine need kindlalt rinnal, laskudes veidikene tahapoole, et selg kergelt vastu tooli toetada.
Suvaline saba polnud Marabeth tõesti. Naine teadis vägagi hästi, kes on see mees tema vastas, millega ta tegeleb ning missugust ametit tüüp täpselt peab. Sherrie vend oli näitsiku aastaid tagasi enda tööga liialt kurssi viinud, tutvustades neidisele liiga palju tähtsaid nägusid. Ühelt poolt võib seda käsitleda puhtlollusena, aga Mara vaatepunktist tuli see vägagi kasulikuks.
"Ma tahan rääkida Marcost," sõnas Sherrie otsekoheselt, viitmata aega keerutamise ja ilustamisega. Enda pruune silmi hoidis Freddy kindlalt Brandonil, viies need viivuks kaugele eemale, kus asuvad tualettid. Paar sekundit neid silmitsenud, märkamata endiselt kedagi, pööras naine enda pilgu tagasi mehele enda vastas.

Nimi. Uh. Nimed oli tema Achilleuse kand. Näitaks keegi talle pilti, siis tuleks meelde, aga nimi... Brandon kortsutas kulmu, püüdes kuuldud nime ja mõnda nägu kokku viia. Väike brändilonks aitas tal pisut mälu värskendada, sest kaua tal ei kulunud, kui ta juba nimele Marco perekonnanime Feldman sappa pookis. Oli jah selline tegelane tema käsutuse all... "Nii?" õhutas mees naist edasi rääkima. Talle pole vaja nii pisikeste lausetega vastata, ta saab pikemast jutust ka aru. Marco oli üks nendest Skorpionidest, kes oma tiitli auga ära andsid - sest Skorpionide ridadest sai välja ainult surnult. Ja selles seisneski nende rühmituse võlu - inimesed võtsid seda, mida tegid, tõsiselt ega roninud nende sekka uisapäisa.

Sherrie tundis ennast momendil vägagi kindlalt, juba esiteks sellepärast, et naine oli Brandoni jaoks endiselt tundmatu nägu. Vähemalt polnud mees avalikult teda ühegi nimega seostanud. Paar pisikest boonus punkti Mara kasuks. Samas oli raske seostada visuaalselt Sherriet Marcusega, kuna naine polnud absoluutselt enda venna nägu ega vastupidi. Neid sidus ainult üks perekonnanimi, veregrupp, nahavärv, kõrvakuju ning paar pisemat varjatud tunnust. Seega sama hästi võis Sherrie olla Brandoni jaoks mehe abikaasa või lihtsalt keegi tuttav.
"Nagu ma ütlesin, ma tahan rääkida Marcusest," kordas Marabeth momendiks enda eelnevaid sõnu, toetades uuesti käed lauale ning viies kogu enda keharaskuse nendele. Vähemalt nii ei pidanud ta väga kõva häält tegema. "Miks sa võtsid ta enda juurde tööle?" läks Sherrie kohe asja juurde. Ei mingit keerutamist. Konkreetne ja otsekohene lähenemine, võib isegi uudisteks tagasi koju jõuda.

Jah, sellest osast ta sai aru, et naine tahtis Marcost rääkida. Kas ta näeb tõesti nii ohmu välja? Kui naine teda nii hästi tunneb - vähemalt seda väidab -, teab temake, mis ametimees ta on, ja tema amet ei lasknud ohmudel eksisteerida. Kuulnud naise küsimust, kergitas Brandon kulmu, mõeldes, kes teda intervjueerima tulnud oli - Marcuse tšikk või õde või mingi kauge sugulane või kes... "Ta nägi pandav välja," ei hakanud mees selget vastust andma, vaid rakendas taas oma tolapoolt, mis lõi eriti välja siis, kui ta tundis end ohustatult või lihtsalt ebamugavalt. Oleks ta teadnud, et tema väikesest kohtingust saab mingit sorti ülekuulamine, oleks ta rohkem viskit tellinud.

Sherrie ei pidanud Brandonit sugugi mitte ohmuks. Kaabakas, idioot, mõrvar, vihmauss - need sõnad kuuluvad suurema tõenäosusega naise sõnavara hulka, kui ta peaks sellest tüübist siin kellelegi kõnelema. Ta kordas enda sõnu hoopis teisel eesmärgil. Juhul kui naine tahab kellestki või millestki rääkida, siis tahab Marabeth kõike teade. Pisima detailini välja. Sama oli ka praegu. Ta tahtis kõike teada, mis puudutab tema venda.
Kuulnud Brandoni vastet, püüdis Sherrie väljendada mitte ühtegi reaktsiooni, kuigi naine oleks suurima heameelega andnud mehele kas ühe kõrvakiilu või obaduse vastu pead. Keegi ei räägi Marcusest nii. Eriti veel see tüüp siin teisel pool lauda. Tema pärast peab Marcuse väikene tütar kasvama ilma isata.
Suurepäraselt säilitades enda emotsioonitu katte, püsisid Sherrie tumepruunid silmad mehel. "Ma mõtlen seda tõsiselt. Mis oli tema juurest sellist, et ta oli nõus hakkama sinu väikeseks sülekoeraks?" küsis Mara natukene häält tõstes, andes teed enda emotsioonidele. Õnneks jõudis ta need tagasi trellide taha panna enne, kui Sher oleks end paljastanud. Viinud enda pilgu hetkeks vetsude poole, märkas ta, et uks avanes ning mehe tänaõhtune kohtingukaaslane on teel tagasi laua poole.

Muidugi ei reageerinud naine tema poolidiootsele kommentaarile kuidagi. Mida sa ikka selle peale ütled, kuigi Brandon sai seda hetke kasutada, et oma vestluskaaslast taas pisut lähemalt uurida, pööramata hetkekski oma silmi temakese näolt. Auh-auh. "Ütle sina mulle," lausus mees rahulikult. Märganud, et tema õige kohting polnud end teps mitte veega alla lasknud, vaid kõndis nende laua poole, liikusid Tuckeri silmad hetkeks brünetile uudishimulikule ja taas oma date'ile, kelle pilk väljendas kümmet ja üht emotsiooni.

"Mida see tähendab?" küsis naine käsi puusa pannes, värske laineriga raamitud silmad üsna demonstratiivselt kurja pilguga brünetti Kassnaist põrnitsemas. "Unustasid mulle midagi öelda, Stanley?" ei jäänud tšikk ka teist küsimust võlgu, kui nüüd Brandonit vahtis. Vabandust, Stanleyt.

Oi-oi... mõtles Brandon, näol kerge muie. "Mul ei lasta rahus oma kõnepostigi kontrollida," mainis mees ilmsüütu näoga. "Ta lihtsalt tuli siia..."

Pööranud enda tumepruunid silmad Brandonilt tšikile, kelle läige parfüüm Sherrie peaaegu aevastama pani, kergitas naine kulme, kui tibi kutsus meest Stanley'ks. Huvitav mitmele inimesele on kutt reaalselt enda õige nime üldse avaldanud - kahele? kolmele? koguni kümnele?
"Meil on siin Stanley'ga väikene ärijutt pooleli," segas Marabeth ennast vahele, rõhutades kergel muigel mehe nime. Tema silmad liikusid sekundiks mehele teisel pool lauda ja siis tagasi tibile. "Seega sa võiksid ennast minema ripsutada ning Stanley siin helistab sulle kunagi hiljem, et te saaksite uue õhtu kokku leppida," lisas Kassnaine pooliku naeratusega, suul kergelt üleolev muie, kui tema sügavpruunid silmad jälgisid Brandoni tüdrukut. Tüüp pidi vist õige meeleheitel olema, et sellise rajalt maha võtta. Samas olid just tšikid nagu Brandoni nukukene siin kõige kergem saak. Silmnähtavalt naiivsed ja vägagi lõdva püksikummiga.

Skorpionid teadsid üldiselt kõik tema pärisnime. Puänt peitus aga selles, et nad pidasid ka seda üheks tema valenimedest, kuna tal oli neid murdu, nagu ka täiuslikult võltsitud dokumente, mis kandsid neid valenimesid. Igaks elujuhtumiks üks. Aga praegu oli ta Stanley Bradford, tšikk ei kahtlustanud midagi ja miks peakski. See Kassnaine siin aga oli teps teine tera. "Stanley" ei viitsinud reageeridagi, kui miss Marcus tema "nime" rõhutas, pööras vaid silmad oma kohtingule. "Meil ei ole mit-" alustas ta, kuid chica lõikas vahele, laskmata tal oma lauset lõpetada: "Mind ei huvita, mis teil pooleli oli, lase jalga!" Seda öeldes olid tema silmad suunatud Kassnaisele. Arusaadav, et ta ei tahtnud Brandoni-sugust meest käest lasta. Võib-olla oli naine samasugune ühekordse lõbustuse otsija... Üks või teine, see kontvõõras pidi siit kaduma.