Rosie's A Big Girl Now

"No siis ma loodan, et sul on aega," lausus Rosie vägagi asjalikul toonil. Kindlasti meeldiks talle Daniela käe all rohkem õppida kui muusikakoolis, kuhu tüdruk tegelikult minna ei tahtnudki, sest kartis, et seal on kurjad õpetajad, kes sunnivad raskeid lugusid mängima, mida eluilmaski selgeks ei saa. Kui Daniela üritas pisikese küsimusele vastata, kuulas Rosebud huviga ja noogutas. "Kas siis tuleb kole hääl, kui ei häälesta?" küsis ta igaks juhuks veel üle. Ega see just ka enne eriti ilus heli ei olnud, mis Rosie katsetusest välja tuli. Naljakas plärin. Pärast jäi tirts veel Daniela laulmist kuulama ja kuigi ta hispaania keelest aru ei saanud, meeldis talle see ikka, sest Danielal oli ilus hääl. Esituse lõpus aga Rosie plaksutas Danielale ning võttis siis pilli vastu. "Ma tahan ka nii hästi laulda nagu sina," teatas putukas.

"Mitte alati. Siis ka kui sa ebasobivad helid kokku paned siis on ka üks plärin...umbes nagu siis, kui sa endale suvalised riided selga tõmbad. Tekib selline...mittekokkukuuluvus ja segadus," muigas Dani, leides et nii peaks Rosie aru küll saama, mida see kõik tähendab. "Siis pead sa lihtsalt palju harjutama," sõnas tüdruk, olles siiani kindel, et iga inimene on võimeline laulma, kui ta ainult tahab. Mõnega tuleb lihtsalt rohkem tööd teha kui teisega.

"Umbes nagu siis, kui ma näiteks panen selga ilusa kleidi ja sinna juurde kummikud?" küsis Rosie. Sest tema arust oli see üsna kole vaatepilt, kui ilusa kleidi juures on kingade asemel kummikud. Õnneks Rosie ise ei kandnud kunagi kleiti kummikutega ja praegugi olid tüdrukul jalas ilusad läikivad lakk-kingad. "Mulle meeldib lastelaule laulda ja sinna juurde rütmi juurde plaksutada," lausus Rosie. Lasteaias sai seda päris palju tehtud, aga nüüd kooli muusikatundides mudilased ainult laulsid. Mudilaskoori Rosie aga ei kuulunud.

"Mhm," noogutas Daniela. No, kaks tüdrukut mõistavad ikka üksteist. Polegi vaja asja keerulisemalt pisikesele tüdrukule rääkida. "Väga tore. See on juba algus," muigas näitsik. Tema oli väiksena väga häbelik ja ei tahtnud üldse esineda. Häbelik on ta siiani vahepeal, aga enam ei karda ta vähemalt esineda. Nüüd oskab ta seda nautida, kuigi eks pisike närv tuleb alati enne esinemist ja see on ainult hea.

Jah, mõistmine oli tõesti olemas, isegi, kui Daniela oli Rosiest nii 11-12 aastat vanem. Ikkagi oli tüdruk talle justkui teine suur õde. "Jah, me lasteaias laulsime neid ja nüüd koolis ka," seletas pisike tirts. Rahva ees ta just ei esinenud, aga kaasa laulis küll ilusti kõva häälega. Kui natuke valesti läks, polnud ka hullu. "Aga kuhu Hunter ja Millie ja Lucas ja Logan jäävad?" imestas sünnipäevalaps. Seda ei teadnud, kas Millie üldse tulemas oli, aga varsti võiks ka teised kohale tulla. Seni võibki Daniela seltsis aega veeta.

Sellele küsimusele ei osanud Daniela küll vastata. Ta tõusis voodiservalt püsti ning jalutas Matthew juurde, asetades enda käe ümber mehe, toetades end kergelt temale. Dani silmad kinnitusid Rosemary'le ning ta mõtles hetkeks milline võiks nende kahe põngerjas välja näha. Huvitav, kas ta on sama asjalik kui see pisike putukas siin.

Hunter oli juba mõned minutid tagasi koju jõudnud, aga esmalt võttis ta suuna enda tuppa, et kingitusele veel viimane lihv anda. See ei olnud midagi väga erilist, aga poiss arvas, et Rosie'le peaks täitsa meeldima. Viimaks jalutas ta pere pesamuna toa poole, sest sealt kostusid hääled. Lükanud ukse lahti, astus ta ruumi sisse. "Hei," lausus ta teistele ruumis viibijatele ning sammus siis ilusti üleslöödud õekese juurde. "Palju õnne sulle siis minu poolt ka," sõnas Hunter ning ulatas õele tumesinise kasti. Kui see lahti teha, hakkab kostuma luikedejärve muusika ja baleriin hakkab keerlema. Kast oli täis komme ja nende peal lebas poisi tehtud kaart, mille vahel oli kaks piletit "Kaunitar ja Koletis" balletile. Küll Rosie siis valib, kelle ta kaasa võtab. Alumises sahtli olid mõned värviliste pärlitega käevõrud, mida õeke kanda saab, kui tuju peaks tulema.

SPOILER: Click to show

Kui Daniela end püsti ajas, võttis Rosie kätte roosa kitarri ja proovis seda ise ka natuke jälle tinistada. Mõne hetke pärast raputas putukas aga pead ning andis alla. Vot ei saa pihta sellele. "Ma ei oska," lausus laps tasakesi, kuid mingi hetke pärast ilmus Hunter, Rosie lemmikvend. Kui venna tirtsu õnnitles, tegi Rosie temalegi ühe kalli ja põsemusi ning tänas ilusti noormeest. Siis võttis ta vastu kingituse ja jäi küsivalt Hunterit vaatama. "Mis see on?" uuris ta. Oli nagu mingi ilus kastike, aga Rosie ei suutnud kohe kuidagi arvata, mis seal sees võib olla.

Hunter turtsatas vaikslt ning raputas enda pead vaikselt. "No tee lahti, mis sa tast ikka niisama vaatad," sõnas noormees. Enamasti tüdrukud ju tahtsid endale neid laulvaid karbikesi. Noh, nüüd on Rosie'l ka üks. Iseasi, kas see talle ka meeldib. Kui muuks ei sobi, siis kapi kaunistus võib ikka olla. Kuigi ilmselt on tüdrukul midagi ikka sinna sisse panna.

Rosie oli selliseid karbikesi ainult multikates või lastefilmides näinud, aga ta ei oleks kunagi osanud arvata, et temal ka selline võiks olla. Kuulnud Hunteri sõnu, tegigi ta selle lahti ning tüdruku nägu lõi särama. "See on...nii...ilus," lausus pisike putukas, kuigi sõnu oli üsna raske suust välja saada. Siis võttis ta kaardi ning vaatas seda, seejärel viis laps oma silmad jälle vennale. "Sa oled maailma parim venna," ütles Rosie. Mitte just selle kingituse pärast, vaid ka muidu. Temaga sai vendadest tirts just kõige paremini läbi.

Hunteril oli hea meel, et õekesele see kingitus siiski meeldis. Ta jõudis juba hetkeks arvata, et on enda üllatusega metsa pannud. Tore on ju näha, kui kellelegi sinu tehtud kingitus meeldib. "Mul on hea meel, et sulle meeldib. Vaata seal kaardi vahel on ka midagi. Ära sa neid ära kaota," lausus vend natuke õpetavalt. Need piletid ei olnud siiski kõige odavamad. Esietendus siiski Tree Hillis. Ilmselt on Hunter lihtsalt ainuke vend, kes on kogu aeg kodus, ei pahanda, kui Rosie tema toas käib ja veedab meelsasti temaga aega. "No, seda on tore kuulda," lausus noormees lõbusalt. Kes ei tahaks kuulda, et ta on kellelegi oluline ja tähtis.

Seal kaardi vahel on veel midagi? Mis seal küll olla võib? Rosie tegi kaardi lahti ja nägi kahte piletit "Kaunitarile ja Koletisele". "Neid pileteid on kaks?" oli pisike putukas üllatunud. Ta ei osanud sellest midagi arvata, sest üks on niikuinii talle. Teine on siis emmele või ükskõik millisele vanemale saatjale? Nüüd läheb jälle raskeks, sest Rosie ei tea isegi, kellega ta minna tahab. Valikus olid emme, Daniela ja Hunter ise. "Scooter ei tulnudki sinuga kaasa," tegi Rosie tähelepaneku. Ei teagi, kus see koerake nüüd oli.

"Jah, siis sa saad kellegi endaga kaasa kutsuda. Üksi pole võibolla nii lõbus," kehitas noormees enda õlgu. Pealegi pole tirtsul üksinda vaheajal midagi teha ja pealegi ei lubakski vanemad teda vist üksinda. Seal on ju nii palju rahvast ilmselt. "Nagu näha, siis mitte - ta oli all," sõnas Hunter. Loom tegeles vahel ikka enda asjadega ka, kuigi tõsi ta oli, et Scooter kippus igal pool poisiga kaasas käima. Memmekas noh.

Nüüd jäi Rosie juba üsna nõutul näol emmet, Danielat ja Hunterit vaatama ning lõpuks ohkas. "Ma ei tea, keda kaasa võtta," lausus ta. "Ma tahaks tegelikult, et sina, Daniela ja emme kõik tuleksid, aga mul on ainult kaks piletit." Tubli tüdruk, arvutada ta vähemalt oskas. Seda küll veidi väiksemate arvudega, aga suurte arvudega arvutamist ta õppinud veel polnudki. "No las ta siis olla all," sõnas sünnipäevalaps. "Muidu tahaks juba süüa, aga kas me tõesti peame teised ka ära ootama?" küsis tirts nüüd emmele otsa vaadates.