Netti ei ole -.-

"Muidugi," noogutas Colin, kuid ega ta oli enda ühe banaaniga väga rahul. Vähemalt on Phoebe nii lahkegi. "Muidugi, sest sa oled veel noor ja sulle ei ole kõik lubatud," muigas poiss, "ma pean ju sinust siiski parema maailmakodaniku tegema kui mina olen." Okei, mõni norimine oli tõesti selleks, et õekesele närvidele käia, aga samas võis ta ka sellepärast tema kallal ilkuda, et ta korralikum oleks.

Phoebe südametunnistus lihtsalt ei lubanud vennal vesise suuga pealt vaadata ja piinelda, kuidas ta kogu selle kraami üheks küpsisetordiks teeb. Niisiis pigistaski näitsik kohupiimakreemi kahte väiksemasse kausikesse ning kooris ka mõned banaanid, et neid siis tükeldama hakata. "Jätan meelde, vanaisa," muigas Phoebs, kui Colin ütles talle, et on noor. Tõesti ilgelt noore inimese tekkis nüüd. "Nii et sa eeldad, et mina ei perseta sinu vanuses kapi peal ja olen igati viks ja viisakas?" uuris Aurora muiates ning hakkas tordi esimesele kihile kohupiimakreemi peale määrima.

"Nääh, vaevalt. Õpetada ma sinud ju võin, aga ma olen kindel, et see ei aita eriti, aga kes teab," kehitas Colin enda õlgu, kui oli õe küsimusele vastanud. "Sa neid küpsiseid kuskile sisse ei kasta või? Siis on pärast pehmem," pakkus Colin, aga noh kui ise ei tee, siis ei ole vist ilus ka teisi õpetada, aga see oli ainult üks hea soovitus.

"Ma miskipärast arvan ka, et sellest ei ole kasu, kui sa räägid mulle kogu aeg, et ei ole ilus kapi või laua peal istuda. Ja mis sa ise teed? Eeskuju missugune," muigas Phoebs. Vanem vend peaks ikka head eeskuju näitama, aga see siin...kui hea eeskuju see ikka olla saab, kui räägitakse, et istutakse toolil, mitte kapi peal ja siis rääkija ise teeb kohe mõnuga risti vastupidi. "Laseme natuke seista, teeb põhimõtteliselt sama välja, läheb pehmeks," sõnas Phoebs. Veidi aega külmkapis ja läheb ilusti. "Kuigi samas piima sisse kastmine ei teeks paha," arvas näitsik ning võttis külmkapist piima välja. Siis ei pea ootama, kuni see küpsisetort külmkapis seisab.

"Jah, seda minagi," lausus noormees. Colin peaks ikka ise ka nendest siis kinni pidama. Samas näitsik vast ikka teab, et kellegi juures külas olles ei hakka ta kuskil kapil istuma. "Siis peab ju niii kaua ootama. Ma suren nälga vahepeal," turtsus noormees ning hüppas kapilt alla, et banaanikoored ära visata. Ta ei hakanud enam kapi peale istuma ja seega jäi ta lihtsalt Phoebe kõrvale seisma.

See on jah Phoebel selge, et külas olles ikka nii ei käitu. Kui oled külas, tunne end kui kodus, aga ära unusta, et oled külas. "Kuule, sa hädaldad juba ise ka nagu naine, kellel on päevad," turtsatas Phoebs. Oh, hädaldamist ta ei kannatanud, kuigi tegi seda vahetevahel ka ise. Siis mõtles Aurora hetke ja leidis, et see üks küpsis pole eriti suur kadu. "Noh, söö küpsist ja ole õnnelik," lausus ta ning suskas küpsise Colini hammaste vahele, kui kohupiimakreem sai ühele kihile pandud ja ta sellele banaanilõike laotama hakkas. "Või noh, ma sulle nii palju tooraineid ka ära anda ei saa. Seega ma endiselt loodan, et mõtled ümber ja tuled appi. Koos saame kiiremini," lausus Phoebs nagu muuseas.

"Prsh," turtstas Colin enda õe sõnade peale. Mis teha, kui tal selline laiskus praegu peal oli ja norimistuju ka veel pealekauba. "Olengi," lausus noormees, kui oli küpsise enda sõrmede vahele võtnud. Ta istus köögilaua taha ning silmitses Phoebet, süües samal ajal seda ühte küpsist. "Ei, mulle täitsa meeldib siin vaadata," oli Colin enda olekuga äärmiselt rahul.

Kui ühel on norimistuju, on teisel ka, sest Phoebs norib alati vastu. "Mis iganes. Peaasi, et laps ei nutaks," tsiteeris Phoebs oma venna poolt päris tihti kasutatavat väljendit. Naljakas oli meest tegelikult lapseks nimetada, kuna tüüp oli oma õest nii kuus-seitse aastat vanem. "Vaadata tahavad kõik, aga ma olen üsna kindel, et sa oled juba selleks valmis, kui ma kunagi tolle küpsisetordi valmis saan," lausus neidis oma sõrme kohupiimakreemist puhtaks limpsides. Siis ladus ta koogile peale järgmise kihi küpsiseid.

Colin muigas kergelt, kui õeke tema vastu noormehe enda sõnu kasutas. Armas. Samas tõesti ega Colin enam nii väga vist laps ei ole, kuigi öeldakse, et kõik on lapsed, kuni nende vanemad veel elus on. Kehitanud enda õlgu, toetas noormees enda pea käele ning lihtsalt ootas. Ta urgitses enda taskust mobiili välja ja hakkas sellega jamama.

Nüüd oli küpsisetordil juba kaks kihti olemas ja küpsiseid oli täpselt nii palju, et neli kihti saaks. Nüüd niisutaski Phoebe küpsiseid piimaga ja hakkas koogile kolmandat kihti peale laduma, vaadates korraks, palju neid tooraineid veel alles on. Nii, banaane jääb kindlasti üle, aga kohupiimakreemi tuleb natuke vähem panna, sest muidu jääks lihtsalt puudu. Küpsised lähevad ilmselt kõik ära ja arvatavasti jääb katteks peale riivitavat šokolaadi ka päris palju üle. Heitnud hetkeks vennale pilgu, Phoebs muigas. "Ma teadsin, et sul igav hakkab," lausus näitsik. "Kuule, me võiks mingi päev Game Nighti teha, kui Helena tagasi tuleb," tegi Phoebs ettepaneku. "Ma vaatan, et need meie lauamängud koguvad tolmu ja kahekesi me jäämegi neid mängima. Seega oleks hea, kui meid ongi veidi rohkem."

"Näed, kui hästi sa mind tunned," lausus noormees kerge irooniaga, tõstes vaid pisut enda silmi ekraanilt, et enda õde pilguga mõõta. "Kas sa ei arva, et need koguvad tolmu, sest ma ei viitsi neid mängida?" uuris Colin kergelt muiates. Ta polnud kunagi väga selline tüüp olnud, kes viitsiks maha istuda ja täringut veeretada. Samas muidugi oli ta enda õele alati vastu tulnud, kui tema mängida soovis. "Aga kui sa tahad, siis lase aga käia," sõnas Colin ning varjas käeda haigutuse.

"Kuidas ma saakski teisiti?" muigas Phoebs ning pani kolmandale kihile peale kohupiimakreemi ja siis lisas vahele veel banaani. Kook hakkas täitsa ilmet võtma, aga käed olid mõnusalt ligased. "Pai tahad?" küsis Phoebs oma käsi vennale näidates. "Jah, see on ilmselge, aga ema ja isa enam meiega ei mängi. Ja pealegi...lihtsalt see üks õhtu...palun," anus Phoebs. Lase käia? Hmm, kõlas nagu nõusolek, isegi kui Colin selle peale haigutas. Hoolimata sellest võib see õhtu ikkagi vahva tulla, kuigi kindlat päeva veel paigas polnud. "Tead, ma lohutan sind sellega, et sa ei pea enam kaua nälgima. Pealegi...ma vist kuulsin juba kellegi kõhu korinat," ütles Phoebs ning hakkas viimast kihti küpsiseid peale laduma. See oli siis see kõige pealmisem kiht, kuhu šokolaad ka peale läheb.

"Jätaks vahele," lausus Colin õe käsi silmitsedes. Ta ei tahaks kohe duši alla ronida. "Kui sina tahad seda teha, siis tee aga. Ma ei tea, kas ma sellest osa ka võtan," sõnas noormees. Damn, ta oli praegu nii väsinud, varjates juba uue haigutuse käega. Kuidas see siis nüüd juhtus? Värske õhk peaks ju just üles ajama. "Tore," muigas noormees ja hakkas mobiili mängudega piinama.

"Selge siis," lausus Phoebs. Ei taha pai, siis ei taha. Tuleb käed lihtsalt vahepeal ära pesta. Ta oligi just koogi viimase kihi lõpetanud ja kuna banaane jäi üle, ulatas ta ühe jälle Colinile. "Pole vaja, et sa siia magama jääd," ütles ta mehele banaani ulatades. "Oled sa kindel, et sa ei taha ise seda šokolaadi riivida?" uuris Phoebs. Tema on juba niigi palju teinud ja las vennal olla ka nüüd natuke rohkem tegevust.

"Magama ma nüüd küll ei jää. Lihtsalt kerge väsimus. Muud ei midagi," lausus noormees ja võttis banaani vastu. Tal saab nii enne tordi valmimist juba kõht täis. "Selle kõige mustema töö jätad siis minule, jah? Kõik mu riided on pärast seda šokolaadi täis," sõnas Colin, kuid ajas ennast ikkagi püsti ja jalutas õe juurde. Ta võib ju enda käe siia siis korraks külge panna. Asetanud banaani kapile, tegi ta šokolaadi paberist lahti ning otsis välja riivi, hakates seda riivima. Ja nagu ta ette oli arvanud olid kõik kohad seda täis.