Netti ei ole -.-

"No, tavaliselt ununeb ära see, et võiks ju kodust võtta. Praegu oli jah meeles. Tegelikult peaks üldse riidest või paberist kotti kasutama, kui sa väga loodusesõber tahad olla," sõnas noormees ning jalutas mööda tänavat suunas, mis pidi nad ühe pisema poe juurde viima. Ega seal mingit suurt valikut pole, aga hädavajalikud asjad saab ikka kätte. "Tree Hill on üldse kena koht. Siin on ka palju kohti, mida pildistada," muigas Colin.

"Ära räägi, et sa ka roheline oled," muigas Phoebs. "Ma tean, et Helena ei taha midagi raisku lasta ja...ma tunnen tema kiusamisest puudust." Colin kiusas vahepeal Phoebet, nüüd oli Phoebel muidugi oma ohver, aga see ohver ei viibinud hetkel Tree Hillis ja seega tuli natuke aega vist kiusamisest hoiduda. "Hmh, ma võin ju tüütu ja vastuvaidlev väike õde olla, aga seekord pean ma sinuga nõustuma. Kui ilmad vähem vesisemaks ja porisemaks lähevad, ehk katsetan maalimistki," lausus Phoebs õlgu kehitades. Ta oli tõesti hakanud nägema seda väikelinna ilu ning leidis, et polegi midagi viga. "Sa mind ei taha pildistada?" uuris õde vennalt. Pole tema ka ammu juba oma shooti saanud, aga seekord teeks just mingid ilusad pildid, mitte neid süngeid.

"Miks ma roheline olla ei või? Kuigi ma ei ütleks, et ma just loodushoidja oleksin, aga korda läheb ta mulle ikka," sõnas Colin, vaadates õeraasule otsa, "küll ta varsti tagasi tuleb." Polnud see aeg ju nii pikk midagi. Mõni päev veel ja Helena ongi tagasi. Colinil on lihtsalt nii palju tegemist olnud, et igatsus ei ole nagu otseselt kohale jõudnud. Näitsik on talle ikkagi õhtuti vahepeal helistanud ja paar sõna juttu öelnud. "Jaa, miks mitte. Kõike tuleb katsetada," leidis Colin, et maalimine oleks päris hea idee. "Mõni päev ikka võib, aga mul hetkel palju pilte üle vaadata. Kui ma nendega ühele poole saan, siis võime midagi teha," arvas noormees.

"Ma ei öelnudki, et sa ei või," lausus Phoebs. ]color=limegreen]"Nii et ma tean kahte rohelist inimest. Vahva."[/color] Tegelikult oli ju hea, kui inimesed loodust hoidsid ja samas oskasid oma ressursse ka nii kasutada, et midagi raisku ei läheks. Samas arvas Phoebs, et paljusid ehk ei kotigi see. "Looduses maalimine oleks täitsa tore," arvas näitsik. "Lihtsalt leiaks mõne ilusa koha...või oota, kus see koht on, kus te Helenaga viimati pilte tegite?" uuris Phoebs. Need olid väga ilusad pildid ja Phoebsile tundus see koht ikkagi võõras, samas paistis see just ideaalne maalimiseks. "Busy-bee Colin. Aga okei, lihtsalt marsi julmalt mu tuppa sisse või midagi, kui sa sellega ühele poole saad," muigas õeraas venna sõnade peale.

"See on sealt silla juurest linnast välja keerates. Sealt läheb üks pisikene, mitte just kõige korralikum tee, mis viib su metsa äärde," seletas noormees, "ma võin sulle kodus kaardi pealt näidata kui tahad." GoogleMaps aitab alati. Kõik kohad leiab selle abiga üles. "Hah, jäta meelde, et sa lubasid mul julmalt su tuppa sisse marssida. Mis sai sellest Phoebest, kes kohe kisama pistis, kui keegi tema tuppa niisama sisse astus?" küsis Colin laialt muiates.

"Me peame sinna kunagi koos minema, saan tee kätte," arvas Phoebs. "Aga ma ei usu, et see niipea muidugi võimalik oleks, kuna jõgi hakkab ilmselgelt varsti üle kallaste ajama ja ma olen üsna kindel, et too koht võib ka vee alla jääda." Seda lund sulab nüüd ju nii palju ning seega oleks vist mõistlik oodata, kuni see suurvee periood läbi saab. Samas oli meeldiv näha, et mõnes kohas juba peaaegu polnudki enam lund. "Ja sa tead, et ma ei oska kaarti lugeda, seega vaevalt sellest mingit kasu oleks, kui sa lihtsalt kaardilt näitad," lisas Aurora rahulikus tempos edasi jalutades. Siin poleks vist GoogleMapsistki abi. Venna järgmised sõnad panid Phoebe aga kõvasti naerma. "Võta seda kui erandit, kui ma tõesti kisa ei tee, et sa niisama mu tuppa oma jala julged tõsta. Pealegi oleme siis tasa, sest mina marssisin ka julmalt sinu tuppa, kui sul tüdruk külas oli ja te võib-olla omavahel tahtsite olla," selgitas Phoebe. Olidki nad pigem tasa või oli see väikse õe järjekordne pugemisliigutus? Vahepeal tuleb ju pugeda ka.

"Kui ilmad paremaks lähevad eks sa siis otsi mind üles," sõnas Colin õe jutu peale. Aega neil on, sest nagu paistab, siis jääeb Tree Hill nende koduks pikemaks ajaks kui mitte just igavesti. Noormehel ei oleks selle vastu midagi. "Kuidas arvad," muigas vennas, "järgmine kord, kui sa minu tuooa tahad tulla, kui mul tüdruk külas on, siis ma soovitan sul su enda heaolu pärast pigem enne koputada." Tuleks ilmselt kasuks.

"Mis mõttes otsin? Sa oled kodus ju ka ikka, mulle piisab vaid...kas sind su toast üles otsimisest või siis lihtsalt sinu tüütamisest, mis iganes ruumis sa oled," muigas Phoebs. Ta ju nii palju ka kodust eemal ei viibinud ja pigem leidis Phoebs mõnikord hommikul eest ka Helena, kes köögis midagi askeldas. Jaa, söök oli hea. "I know what you mean," naeris Phoebs venna sõnade peale, kergitades hetkeks kavalalt kulme. "Ma täitsa usun, et sa ei taha mulle lapsepõlvetraumat põhjustada, kuigi noh...pikalt mul seda lapsepõlve enam on?" Kõigest kaheksa kuud veel ja Phoebe saab ise ka juba täisealiseks. Oi, ta ei jõudnud seda ära oodata. Natuke maad edasi jalutades märkaski Phoebs eemalt paistvat pisikest poekest. "Mis sa küpsisetordist arvad?" küsis ta vennalt nagu muuseas.

"Viimasel ajal tundub mulle küll, et ma olen kogu aeg igal pool mujal kui kodus," turtsatas noormees. Võibolla talle siis ainult tundus nii, sest tal oli palju tegemist. Muidugi vahel oli ta tunde kodus arvuti taga, üritades enda piltidega mässata. "Tore, et sa aru saad, pisike õeke," lausus Colin need viimased kaks sõna eriti norivalt, sasides Phoebe musti juukseid. "Kui sa seda teha viitsid, siis selle söömise vastu ei ole mul midagi," naeris Colin. Ise ta küll vist vaaritada ei viitsi hetkel. Ta võib kõrval seista ja kõike maitsta.

"Siis ma peaks juba isegi imestama, kus sa viimasel ajal oled, sest mina ikka näen sind kodus. Võib-olla oled oma mõtetes lihtsalt mujal," arvas Phoebs. Võib-olla oligi vend kuidagi rohkem kodust ära, aga nende viimaste nädalate jooksul tundus, nagu oleks kutt jällegi rohkem kodus olnud. Ainus, mida praegu polnud, oli mõnel hommikul köögist tulev mõnus omleti- ja peekonilõhn, sest tavaliselt venna tüdruk midagi sellist hommikuks ka tegi, kui ta ööseks mõnikord jäi. "Pisike õeke? Nii armas, et sa mind kohe nii nimetad, suur venna," sõnas Phoebs, viies oma sinised silmad vennale. "Kuule, sa ajad mu soengu sassi," hädaldas Aurora, kui vend tema juukseid näppis. Noh, igatahes otsustas ta tagasi teha ning varvastele tõustes üritas temagi venna juukseid sasida. "Oh, miks sa selline pikk latt pead olema?" küsis neidis pead raputades. "Mhh, nii tüüpiline," turtsatas näitsik, kui sai Colini sõnadest aru, et mingit abi vist vennalt loota ei ole. Tore. "Tead, et üksinda teen ma seda terve igaviku ja sina vaatad vesise suuga pealt...nii et ma loodan, et sa ikkagi muudad meelt ja tuled oma väikesele õele appi," muutus Aurora tõsisemaks ning vaatas vennale otsa.

"Siin ei ole enam midagi sassi ajada," muigas noormees laialt. Loodetavasti ei võta Phoebe seda kommentaari liialt südamesse. See on niisama vennalik õel norimine. Mitte midagi mida peaks sõna-sõnalt uskuma. "Et mu päkapikust õde mulle närvidele ei saaks käia," sõnas Colin nagu muuseas. Tema saab õde narritada nii palju kui vaja, aga Phoebsil on natuke raskusi sellega. "Nope," raputas Colin enda pead, "tee aga tee. Ma võin sulle lihtsalt seltsiks olla." Võib enda lobaga neiul olemise lõbusamaks muuta. Siis peaks ka ju asjad nagu libedamalt minema.

Sellest norimisest sai Phoebs isegi aru, aga talle meeldis kaasa mängida. "Nojah. Kuule, venna, ära võta südamesse, aga sa oled täiesti masendav ja andetu juuksur," lausus Phoebs, üritades oma pusas juukseid veidi siluda. Oma osa tegi muidugi veel ka tuul. Vähemalt polnud soeng veel nii hull, et Lõvikuningast kedagi võiks meenutada. "Ouch," muigas õeke, kui teda päkapikuks nimetati. "Kraana," pani Phoebs samamoodi vastu ning hakkas naerma. Kuulnud, et vend siiski ei ole nõus Phoebsile oma abikätt pakkuma, tüdruk lihtsalt ohkas. "Kuule, ole õnnelik, et sa minuga pannkooke ei pea küpsetama," lausus ta. Pannkookidega läheks ilmselt veel kauem ja siis levib see lõhn ka üle kogu elamise. "Aga noh, kui sa niisama juures passid, siis räägi mulle midagi huvitavat...vastasel juhul ma rakendan su ikkagi tööle." Kui raske see küpsisetort ikka olla saab? Pealegi ei lähe sellega väga kaua ka.

"Mnjah, sellest olen ma juba ammu aru saanud," muigas Colin laialt. Enda juustega sai ta väga lihtsalt hakkama - korra kammiga läbi ja siis natuke sasimist. Ongi soeng olemas. Pigem kraana kui päkapikk. Siiski, võrdlused olid head. "Ma olen seda teinud ja ausalt öeldes oli see lõbus, aga köögi koristamine üksinda ei olnud nii ahvatlev," sõnas Colin, "sa võid mind ju rakendada, aga ma lihtsalt ei tee midagi." Jah, vahel võis õel olla ja mitte enda õele vastu tulla. "Ma võin söömisel aidata," muigas tüüp.

"Kindel see, sulle sobibki pildistamine rohkem," noogutas Phoebs. Oh jah, meestel on üldse lihtne nende juustega, piisabki vaid sellest, et tõmbavad korra kammiga läbi või noh...mõni ei tee sedagi ja kannab isegi oma lohakalt sasise soengu välja. "Aga kui ma ütlen, et ma aitan sul kööki koristada?" küsis Phoebs ning vaatas vennale otsa. Jah, mis ajast see tüdruk enda järelt koristada viitsib? Ta ei viitsinud tavaliselt nõusidki enda järelt puhtaks pesta. "Jaaa, sööma oled sa küll kõva mees," lausus õeraas norivalt ning hakkas siis naerma. Vot süüa tahavad need mehed küll, aga köögis abistada ei viitsi.

"Ma arvan, et see oleks maailma ime, kui sa seda tõesti teeksid, aga eks ma oleksin üllatunut ja isegi võiksin sinuga ehk pannkooke teha," sõnas noormees pärast mõningast keerutamist, aga vastuseni ta jõudis. Seega sai ta küsimusega paremini hakkama kui mõni poliitik. "Muidugi. See peaks sul juba ammu selge olema," muigas Colin lõbusalt.