White people c a n go whiter

OT: Colin!

Väike vahejuhtum Colini stuudios, mis oli talle päris korraliku summa ja mõned riideesemed maksma läinud, Lucyt ei muserdanud. Juhtus - igasuguseid asju juhtus, eriti temaga, ja valge värviga ülekallatud saamine ei erinenud näiteks elevandi seljast jõkke kukkumisest. Ta leidis väljapääsu ja naeris juhtunud üle. Vähemalt oli neil Coliniga lõbus olnud ja tema staatus mehe abilisena sai kenasti sisse õnnistatud. Sisse sai õnnistatud ka kausitäis juuksevärvi, mille juuksur, kelle juurde ta pärast tulutuid katseid šampooni abil valgetest tükkidest vabaneda ruttas, talle rõõmsalt pähe määris. Tulemuseks oli üsna kena kreemikas blond, kuigi see eeldas korduvat värvimist, et tehtud kahju varjata. Aga talle meeldis tema uus väljanägemine - vaheldust oli vaja ja kuigi tal oli oma brünetist juuksevärvist pisut kahju, ei kirtsutanud ta ka blondi peale nina.

Mõni aeg pärast Colini stuudio külastamist ja enda maniakaalset küürimist-klantsimist tuli Lucyl mõte, mida ajaviiteks teha - minna pildistama. Keda? Eks ikka inimesi, sest need lummasid teda erinevates kultuurides kõige rohkem. Niisama pildistama? Ei - ta räägib nendega juttu ja on üldse tore inimene. Mõeldud-tehtud, naine pakkis oma kaamera kenasti selle kotti, võttis kaasa ka märkmiku ja pastaka vahelduseks sülearvutist, ja suundus linna. Juba kesklinnas sai ta paari inimesega jutule, kes talle hea meelega Tree Hillist rääkisid ja ta nende jutu üles märkis ning neist ka pildi klõpsas, siis aga otsustas Luce Westside'ile minna - pahatihti erinesid inimeste arvamused olenevalt piirkonnast, kus nad elasid, ja eastsaidlaste arvamused sai ta juba kätte. Sihtkohaks sai park, kus naine kaks teismelist tüdrukut kätte sai, kes talle rõõmsalt poseerisid.

SPOILER: Click to show

Colin oli enda hommiku Spring Street Galeriis veetnud. Ta tegeles seal seekord natuke paberitööga ning pani kokku eelmise näituse. Peagi pidi sinna ka uus asemel kerkima. Kui ta sellega ühele poole sai, läks ta Wilmingtoni sillale, kus ta ühe noore neiuga väikese photoshooti tegi, kuna too soovib endale modellimaailma jaoks protfooliot valmistada. See ei olnud esimene kord, kui ta temaga sessiooni tegi. Pärast seda otsustas Colin niisama pargis seda pildistada, mis tema kaamera ette tuleb. Polegi ammu niisama oma lõbuks midagi pildistanud, mitte et talle tellimustööd ei meeldiks. Neid oli ka vahel täitsa huvitav teha. Sai uute inimestega kohtuda.

Noormees oli enda mälukaardile juba hulgaliselt pilte saanud, kui tema objektiivi ette sattus üks vägagi tuttav inimene, kuigi...blond? Noormehe näole ilmus lai muie ja ta isegi naeris kergelt endamisi. Ei tea jah, miks ta nüüd blond on. Ta jalutas naisele lähemale ja leidis ta eest kahest neiust pilti tegemas. "Ma loodan, et sa mu kliente endale ei kavatse röövida," alustas noormees laia muigega ning klõpsas Lucyst paar pilti. Ta nägi neid tüdrukuid küll esimest korda, aga need võisid olla ta võimalikud kliendid ühel päeval. "Ma näen, et sa oled enda värvi muutnud...ei tea miks?" küsis Colin väga tõsisel ilmel, "kas eelmine tüütas ära?"

SPOILER: Click to show

Tuttavat häält kuuldes langetas Lucy kaamera ja pööras end kõneleja poole, näol naeratus. "See mu plaan oli küll," lausus ta lustlikult ning püsis viisakalt paigal, kui Colin temast pilti tegi. Pöördunud seejärel tüdrukute poole, tänas ta neid ja saatis neid pilguga, kui piigad eemaldusid, et siis taas oma tähelepanu mehele suunata. "Väike tööõnnetus," mainis naine kaamerat sättides, et ka Colinist üks pilt klõpsata. Tal hakkas selle mehe pilte päris palju mälukaardile kogunema. "Aga väga hea, et sa siin oled," tegi Luce reibast häält ning ulatas oma kalli kaamera Colinile. "Saadki mind aidata." Märganud eemal järjekordset võimalikku ohvrit, viipas ta kutile ning suundus selle ohvri poole.

"Sellisel juhul ütlen ma, et see on sul üks väga halb ja õel plaan," sõnas Colin kergelt muiates. Naisel pole rohkem kliente ega tööd vajagi. Noormees on see, kes hetkel väga kitsalt elama peab. "Oijah, ei vedanud sul siis," lausus mees nagu ta ei teaks üldse, mis naisega vahepeal juhtus. "Ah...mis? Kohe orjastama, jah? Kas sa oled kõikide enda sõpradega selline?" esitas tüüp küsimuse, kergitades samal ajal pisut enda kulme. Siiski võttis ta kaamera vastu ning järgnes Lucyle. Ta vaatas aparaadi kiirelt üle, et enamvähem aru saada, millise fotokaga ta nüüd töötama peab hakkam, sest tundus, et nii pea ta siis enam ei pääse. Kuigi ilmselt pidi ta pildistama seda isikut, kelle suunas nad jalutasid, eksis tema objektiivi ette pigem naine ise.

Lucy saatis Colinile vaid muigvel naeratuse ja peatus ühe nooruki juures, kes teda hetke segaduses ilmel silmitses ja siis ta ära tundis. Muidugi. Tema nägu on ju igal pool avaldatud. Nii armas. Tervitanud noorukit ja tutvustanud end, hakkas Lucy tühjajutustiilis kutiga juttu ajama, uurides talt ka Tree Hilli ja isiklike muljete kohta, märkides neid järkhaaval üles. Mingi hetk küsis ta, kas võib pilti ka teha, ning kui sai nooruki nõusoleku, heitis pilgu Colinile. "Noh, tee, mida hästi oskad," ärgitas naine, nägu naerul, meest poissi pildistama. Tal oli väga hea tuju, siiani oli ta sattunud väga meeldivate inimeste peale ja ilm oli ka nii muhe, et kulmukortsutus oleks saatanast.

Colin seisis lihtsalt naise kõrval ning kuulas, kuidas ta noormehega juttu ajas. Lucy suhtles võõraga väga vabalt ja uuris temalt justkui kõike väga ebaolulist, kuid Colin oli kindel, et naisel on kindlasti mingi suurem eesmärk selle kõigega. Siiani ei olnud naise ükski artikkel mehele pettumust valmistanud. "Yes, Sir," muigas Colin ja tõstis kaamera enda silma ette, hakates tüübist pilte klõpsima. Ta juhendas teda vaid mõnel korral. Enamikul juhtudel ütles ta noorukile, et ta võimalikult vabalt oleks. Saanud piltidega ühele poole, vaatas ta Lucy poole. "Ma arvan, et siit juba saab ühtteist," sõnas noormees. Pilte sai päris kõvasti.

Lucy jälgis rahulolevalt, kuidas Colin tema ohvrit pildistas. Väga põhjalikult... Seda parem, siis on tal rohkem pilte, mille vahel valida. Kui mees fotografeerimisega ühele poole sai, tänas naine noorukit ja lubas tema pildi kindlasti avaldada - seda plaanis ta nii või teisiti, mõte oli intervjueeritute piltidest teha kollaaž, kui neid personaalvastuste juurde panna ei passi. Siis pöördus Luce Colini poole ning võttis oma kaamera tagasi. "Tubli töö, sõdur," kiitis ta reipal häälel, kui kaamerat kotti pakkis, torganud märkmiku ja pastaka eelnevalt pükste taskusse, et need käest ära saada. Kaamera turvaliselt kotis, õngitses naine märkmiku taas taskust välja ja avas selle, et kiirelt üle vaadata, mis kirja sai. "Ma näen, et ilus ilm ei too ainult karupoegi urust välja," mainis ta, muie näol, viidates faktile, et nad mõlemad olid pildistama tulnud.

Colin andis kaamera naisele tagasi ning muigas kergelt tema sõnade peale. Naisel oli ilmselgelt väga hea tuju. Tegelikult ei ole noormees teda halvas tujus näinudki. Ilmselt mängib selles oma osa ka see, et ta ei ole naist just väga tihti näinud. "Pärast sellist pikka talve on selline päikeseline ilm lausa paradiis," sõnas noormees põhjuse, miks tema kodust välja oli tulnud, "pealegi oli mul vaja väljas ühele noorele modelliks pürgijale pilte teha, et ta enda portfoolio valmis saaks." Vaadanud pargis ringi, keeras ta enda sinised silmad Lucyle. "Mida su päevaplaan nüüd siis ette näeb?" uuris tüüp.

Kindlasti, kuigi ta säras tõesti suurema osa ajast, mil oli ärkvel. Miks olla tõsine, kui võis naerda? Naerda äparduste ja viltuvedamiste üle, sest see leevendas olukorra tõsidust. "Oo, või aitad hädasolijaid," tegi Lucy kiitvat häält, kuulnud, millega Colin täna tegelenud oli. Tubli-tubli. Küsimuse peale kehitas ta kergelt õlgu. "Iseenesest mõtlesin ma kuskil maha istuda ja üle vaadata, mis kirja sai, et seda suupärasemaks kirjutada annaks, ja siis plaanisin veel natuke inimesi kiusata... aga nüüd ei ole ma enam nii kindel, mida edasi teen," vastas naine, naeratades oma jutu lõpupoole. "Sa ei taha mulle pisikest intervjuud anda? Saaksid endagi näo trükki ja puha, natuke reklaamigi."

Colin turtsatas ja hakkas kergelt naerma. Eks ta ikka aitaks hädasolijat, kui ta selles eest endale raha ka saab. Kuigi noh võibolla teeks seda niisamagi, kui keegi ilusti küsib. "Kas ma ajasin su plaanid kõik segamini?" muigas noormees. Ups. See ei olnud tahtlik...vist? "Ma ei tea...ma ei ole nii edev inimene, et ennast kuskil trükisel näha tahaksin, aga kui sul seda tõesti vaja on ja sa seda tõesti tahad, siis ma võin ju mõnele su küsimusele vastata kah," kehitas noormees enda õlgu. Ega tal midagi väga erilist teha ei ole. Muidugi kodus oli tal vaja hulgalislet pilte üle vaadata, aga nendega saab ka hiljem tegeleda.

"Natuke ajasid jah," möönis Lucy lustlikult. Suurem asi plaanid, mis tal olid, mida saaks segamini ajada... "Tore iseenesest oleks, pealegi mõtle, missugune reklaam see su stuudiole oleks," lausus naine magusalt, meenutades seda "sisseõnnistamist", mida nad seal valge värviga korraldasid. "Kuna see artikkel tuleb just nimelt Tree Hillist siinsetele elanikele ja teistelegi." Keeranud märkmikus uue lehekülje, kirjutas Luce sinna "Colin" ja vaatas taas mehe poole. "Ehk istume kuhugi maha?" pakkus ta. "Saan teel sind küsitleda ja puha."

"Kui sa seda niimoodi serveerid, siis kuidas ma saan ära öelda," leidis Colin, kuigi nagu ta ikka öelda oli - ta tahtis ise enda stuudio üles töötada. Samas selline pisike reklaam ei teeks vast paha. Colini silmad jälgisid, kuidas naine enda märkmikusse tema nime kirjutas. "Minugi poolest," noogutas noormees Lucy pakkumise peale, mis puudutas kuskile maha istumist. Oleks vast mõnusam ja mugavam. "Mis koht sul peas mõlgub?" uuris tüüp. Iseenesest on tema enda kodu ka lähedal, aga ei tea, kas hakkab seda varianti välja pakkuma.

Lucy naeratas Colini vastuse peale. Muidugi, kuidas saakski. Kuulnud aga küsimust, jäi naine mõneks hetkeks vaikseks, püüdes mõelda, mis koht ja kas üldse mõni mõlkus tema peas. "Ausalt öeldes..." tunnistas ta pärast mõningast mõttepausi, "...ei mõlgugi väga midagi. Idee tuli kiiremini kui reaalsus." Pole esimene kord. Vahel ütles ta enne kui mõtles, eriti kui mõtted olid sootuks kaugetel teemadel... näiteks artiklil. Ei ole siis aega nii triviaalsetele asjadele mõelda nagu mingid kohvikud või asjad. "Aga sul on alati häid mõtteid," lausus Luce siis lootusrikkalt.

Colin turtstas ja muigas naise sõnade peale. Ilmselt käis tema peas juba raske töö küsimuste ja artikli osas. Egas midagi tuleb enda hallid ajurakud tööle panna. "Ma ei tea...tuled ehk minu juurde? Ma ei ela siit kaugel ja ma ei usu, et seal kedagi oleks, kes meid segada võiks," lausus noormees. Süüa peaks tal ka ikka leiduma. Lihtsalt kodus tuleb see ise kapist välja tõsta ja taldikusse asetada. "Või siis muidugi Port City Java või Karen's Cafe. Need on lihtsalt klassika," arvas Colin. Nii oli ta vähemalt aru saanud selle aja jooksul, mis ta linnas elanud on.

Kas just raske töö, aga töö küll. Ta kirjutas seda artiklit siiski lõbu pärast, mitte sellepärast, et boss oli jälle karmid käsud kätte andnud ja ta pidi oma nime vääriliselt ja reeglipõhiselt mõne üllitisega maha saama. "Kõlab hästi," kiitis Lucy mõtet, et võiks Colini poole minna. "Kohvikud või sinu poole tulek - mu valik on ilmselge." Sest teda huvitas, millises keskkonnas mees elas, kas tema tubade seintel olid näiteks fotod, mis ta oli teinud ja nii edasi... Naine oli alati ette kujutanud, et kui ta elaks püsivas kohas, mitte ei reisiks pidevalt ringi, peatudes ainult hotellides ja aeg-ajalt oma vanematekodus, siis oleks tema tubade seinad küll tema fotodega kaetud, eelistatavalt kohtadest, kus ta käinud on. "Siis saan ma sulle oma reisidest rääkida," lisas Luce, meenutades seda, kuidas Colin mitu korda oli palunud, et ta oma käikudest räägiks.