Another year has gone by :)

"Vähemalt teed seda, mida tahad teha," arvas Joseph. "Oh, tean jah. Kuigi seda probleemi mul pole, et teine pool kaugel elab," vastas noormees. "Skype aitab ka, kuigi päris tore on enda õega seda teha, kui ta su ära unustab Danieli saabudes," oli viimane lausepool Lizardile suunatud. Yeah, seda oli juhtunud rohkem, kui ühel korral. "Mul läheb päris toredalt, kuigi...Ma lähen nüüd LA-sse. Sealt ei ole nii lihtne koju lennata, aega läheb palju rohkem," tõsines Joseph pisut. "Saab tehtud, lasen selle posti panna, mul tõesti ei ole neid niisama pidevalt kaasas," muigas Joe.

Selles suhtes oli poisil õigus. Nüüd sai ta õppida ainult seda, mis talle kõige rohkem meeldis. Varem pidi õppima kohustuslikult ju kõike. Keskkooli miinused. "Nii et sul on ka seal suurlinnas üks teine pool tekkinud?" uuris tüdruk uudishimuliku naeratusega. Kui see tõele vastab, siis läheb noormehel ikka väga hästi. Võibolla ta vajabki suurt linna enda ümber. Kõik inimesed ei olegi loodud väikelinnadesse elama. Selle Skype'i ja Danieli jutu peale hakkas Sierra naerma. Oijah. "Sa lähed LA'sse?! Wow, see on ju täitsa suur asi. Tead, mul on hea meel, et sul kõik nii kenasti läheb. Sa tõesti väärid seda," oli Melody enam kui kindel. Joe oli terve enda elu muretsenud teiste pärast ja nüüd lõpuks ometi sai ta midagi enda jaoks teha. "Okei, siis ma jään ootama ja ma arvan, et sa võid selle mulle ühikasse saata, sest ega ma siin väga kaua just ei ole," sõnas tüdruk.

Daniel turtsatas lõbusalt Jessica sõnade peale. "Näed, seda enamgi polnud see sorimine ning edaspidiseks soovitaksin sul enda kotti natukene rohkem ühes kohas koos hoida ja võimalikult silma alt väljas. Järgmine kord võib peale ühe tšeki nii mõndagi teise taskusse minna," sõnas Dan lõbusalt, sasides kergelt näitsiku juukseid, näpates tema juurest lõikelaualt ühe singiviilu ning kõndides peagi juba diivani poole. "Seda on üsna raske ära lõhkuda ning sinusuguste pisikeste tüdrukute pärast olen ma sellele piiraja peale pannud, et sa sellega väga kimama ei hakkaks," turtsatas noormees viivuks.
Peagi sisenes korterisse juba Sierra, keda nähes Nate lõbusalt muigas. Seda tüdrukut pole ta juba ammu näinud. "Juhul kui sa nimetad juba teda vanaks, siis mida ma pean veel tundma," maigutas Dan kergelt suud, jäädes Lizzie juurde seisma. Saanud enda jupatsi käest ühe muigel pilgu, mis oli seotud sõnade nagu alakad, alkohol, dokumendid, pollar, pilgutas Nate talle kergelt silma, suul lai muie.

Kuulates Sierra juttu, pidi Lizard tõdema, et ta on ikka üks õnnelik inimene, et tema noormees tal ilusti siin samas olemas on, kuigi temal on jällegi teised pisikesed ja suuremas hirmud Danieli pärast ja ta ei saa neid kellegagi peale Joe jagada ka, kuigi enda venna juurde ta nende juttudega ei läheks. Kui Joe türuku vestluskaaslase endale näppas, seisis Lizandra lihtsalt eemale ning kuulas nende vestlust, kuni tal silmad korraga väga suureks läksid. "Ma sain aru, et see LA on ainult üks võimalus ja mõte, aga kas see on juba kindel? See on ju niiiii kaugel. Ma ei nägi sind siis ju üldse. Sa käid praegugi nagu kuurvajutus kodus," purskas Liz välja, enne kui pidama sai, kuid jäi siis pisut kohmetult seisma. Noh, vähemalt ütles ta välja, mida ta sellest arvas. Näitsik astus sammukese Danielile lähemale ning toetas ennast seljaga vastu teda, võttes tema kätest kinni ja asetades need ümber enda, jättes enda käed endiselt noormehe omade peale.

Kuna Alex on viimasel ajal nii võrd palju kasutanud enda neljarattalist sõpra, mis momendil Morrise garaažis teiste endasugustega tuba jagab, otsustas näitsik täna õhtul kõndida jala. Pealegi ei elanud Lizard üldse kohe nii kaugel, et sinna oleks mingi tunnipikkune teekond. Pigem kulub sellele mingi 20 minutit, isegi kiiremini kui lõigata läbi ranna ning Eastside majade vahelt. Läbi ranna Lexi lõikas, aga edasi kõndis ta juba tuttavat peatänavat, mis polnud küll kõige kiirem tee Lizzie ja Joe korteri juurde, see eest aga valgustatud ning inimrohkem.
Peale 20 minutit jalutamist jõudis neiu õige kortermajani ning koos temaga ka teine tuttav nägu. Kuulnud autoukse paukumist, keeras Alex enda rohelised silmad ukselt üle õla Land Roveri poole ja sealt väljunud Jasonile. Õrnal naeratusel embas tüdruk poissi, kui kutt temani jõudis. Lizardil jälle üks sünnipäevakingitus juures. Koos kõndisid nad ülesse ning peagi jõudsid õige korteriukse juurde, mille Lexi avas.

outfit

Kuna Joe jäi pärast tema sõnavõttu vaikseks ja uks avanes esikus, siis tüdruk lihtsalt eemaldas Danieli käed enda piha ümbert ning jalutas ukse juurde. "Hei, Alex. Mul on hea meel, et sa tulid. Ma loodan, et mu ristitütar seda mulle pahaks ei pane, et ma ta emme üheks õhtuks röövisin," muigas Liz, jalutades enda sõbranna juurde, keda ta pikalt ja soojalt kallistas. Alex oli siiski talle justkui õe eest. Kui ta neidisest eemaldus ja nägi, kes tema selja taga on, venid naeratus tema suul mitu korda laiemaks. "Vau, kelle sa endaga kaasa oled toonud," sõnas tüdruk, enne kui Jasoni ühe kallistusega üle valas. "Mul on niiiiii hea meel sind jälle Tree Hillis näha. Ma tunnen meist puudust," rääkis Lizard tasasel häälel noormehele kõrva, kuigi ta pidi selleks varvastele tõusma. Kutt oleks ülikoolis justkui veel kasvanud.

Jason oleks kindlasti enda tulekust juba varem teada andnud, aga kuna ta sai enda vabast päevast alles eile õhtul teada, siis broneeris noormees endale varahommikuse lennu Wilmingtoni, tulles Tree Hilli juba enda autoga, mis muidu oli seal tema isa tuttava juures garaažis. Igati mugav.
Saanud Lizzie käest ühe suure kalli, tõstis Jason ta momendiks õhku, keerutades teda kergelt. "Palju õnne sünnipäevaks, väikene sisalik," lausus noormees tüdrukule vaikselt. Näitsiku sõnade peale turtsatas Tommie valjult, lastes peagi neidisest lahti, et enda üleriided ja jalatsid ära võtta, pannes need nagisse. Kergelt käega läbi juuste tõmmanud, heitis ta veel ühe muigvel pilgu Lizziele. Tüdruk oli endiselt samasugune lühikene käharpea, mis siis, et üks aasta lisandus.

"Hei, Lizzie," tervitas tüdruk teda kergel naeratusel. Alex embas Lizzie soojalt vastu, saades võimaluse enda üleriided nagisse riputada alles siis, kui sünnipäeva laps näitsiku selja taga oleva Jasoni poole pöördus ja teda kiusama hakkas. "Miks ta peaks ... pealegi on Mary-Lou olnud täna natukene tujukas, aga üks väikene uni mõjub talle hästi, seega jätsin ta Liami ema silma alla. Kuigi ma ei mõista, kellelt ta enda suure une saanud on," turtsatas Lexie lõbusalt, liikudes vaiksete sammudega edasi elutoa poole, tervitades kõiki kohalolijaid. Tore oli üle pika aja jälle Joe'd näha ning samuti Sierrat. Nad käivad viimasel ajal päris harva Tree Hillis.

Lizzie jalutas koos enda uute külalistega elutuppa ning jäi Danieli juurde seisma, vaadates talle korraks kiirelt otsa. Tore, et rahvast muudkui tuli. Nüüd oleks veel paari inimest vaja ja kogu grupp olekski koos, aga küll need viimased ka tulevad... kui tulevad. "Teate. Ma arvan, et me võiksime seda sööki natuke vähendada. Me oleme Jessicaga teile ikka ühtteist vaaritanud ja nüüd on teie töö seda hävitada," muigas tüdruk. Ta vaatas korraks kriitilisel pilgul diivani poole ning kadus siis korraks enda tuppa, kus ta naases paari suurema padjaga, mis ta põrandale viskas. Paar lisa istekohta. Ühele maandus ta ise. Smokey kasutas kohe juhust ning maandus enda perenaise kõrvale. "Keegi toosti ka tahab öelda?" uuris Liz turtsatades, meenutades eelmist aastat, kus see toost lõpuks ikka väga veidraks kiskus.

Liam on muidugi Alexi poisina tema sõpradega läbi käinud, aga paras üllatus oli talle küll, kui Lizandra teda enda sünnipäevale kutsus. Ta nägi kõvasti vaeva, et seda väikest puhkust endale lubada. Ta oleks tahtnud hea meelega enne paar päeva kodus olla, aga asjad läksid nii, et ta sai alles mõned tunnid tagasi lennukilt maha ja sealt tuli ta otse enda autoga siia. Kingituse oli ta ostnud juba Kentuckys. See ei olnud midagi erilist - pudel midagi kangemat, kommid, kaart ja paar jubinat ehtepoest. Jõudnud õige korteriukse juurde, koputas ta paar korda kergelt ning astus siis sisse. "Tervist," lausus tüüp, tõmmates jope seljast ja jalanõud jalast. Häälte järgi võis öelda, et rahvast juba oli. Astunud mõned sammud toa poole, märkas ta ka Alexit, keda ta pole näost-näkku näinud jaanuari esimese nädala lõpust saati. Vähemalt on olemas mobiilid ja Skype. Kõik jutud saavad räägitud. "Palju õnne sulle," sõnas Liam sünnipäevalapsele ning surus tema kätt ja andis põgusa kallistuse, pärast mida ta neiule tema kingituse andis. Ta liikus edasi ning peatus Lexi juures, emmates teda pisut kauem kui tavaliselt ning jättes siis enda käed tema ümber.

Outfit

Vaevalt oli Liz enda küsimuse lõpetanud, kui uks käis ja uus külaline kohale jõudis. Liam. Vau! Ta vaatas korraks Alexi poole, enne kui ennast padja pealt püsti ajas. Õnneks tuli tüüp ise ilusti elutuppa edasi ja seega pidi tüdruk ainult mõned sammud tegema. Ta surus ilusti noormehe kätt, kallistas teda ja võttis siis sooja naeratusega kingituse vastu, mille ta teiste juurde asetas. Küll hiljem saab need lahti võtta. "Aitäh ja väga lahe, et sa tulla said," sõnas Lizard ning maandus tagasi padjale. "Kuna sa raudselt just tulid kuskilt lennukilt, siis võta aga julgelt süüa," pakkus tüdruk.

Elutuba oli juba täitsa rahvast täis. Jes viskas veel korra ühe pilgu kellale - palju tal enam aega polnud, varsti tuli kisakoori minna. Täis kõhuga minna ei taha, päris tühjaga on ka paha olla. Seetõttu võttis Jessie endale taldriku ja tõstis sinna natuke salatit. Kuskilt kahvli haaranud, istus neiu rätsepistesse ühele patjadest, lükkas juuksed selja taha eest ära ning hakkas sööma. Ta istus nii moe pärast seal rahva seas praegu - sõi ja mõtles omi mõtteid. Täiesti kuskil omas mullis, kus ajataju siiski toimis.

Sayer oli Jessicale öelnud, et ta üritab kohale tulla ja seda ta ka tegi. Selleks pidi ta kahe õppejõu jutul käima. Õnneks tulid mõlemad talle vastu, sest ühes aines oleksid nad mingit teaduslikku filmi vaadanud ja selle põhjal hiljem essee teinud. Seda sai Rufus ka väljas pool klassi teha. Teise tunni materialid olid alati Internetis olemas ja seega polnud mingit probleemi sellest ainest ära saada. Palju hullem oli rääkida treeneriga, et ta puudub kolmest trennist. Aga nagu välja tuli, siis pidi neil nagunii reedest pühapäevani turniir olema ja seega anti neile vabad päevad. Nad olid viimastel päevadel niigi väga rasket trenni teinud ja seda tundis Say ka enda lihastes, mis aeg-ajalt seda meelde tuletasid.

Rufus oli bussi peal lennujaamast Tree Hilli natuke maganud ja pärast kohale jõudmist kõigepealt kodus käinud, et enda asjad ära panna ja midagi viisakamat selga panna. Alles siis võttis ta suuna tuttava kortermaja poole. Ega tal selleks jalutuskäiguks kaua aega ei kulunudki, kuigi kingitus tema käes oli piisavalt suur, et seda ebamugav käes oleks hoida. Jõudnud õige korteriukse taha, lasi poiss kella ning astus siis sisse. Kohe kuulis ta erinevaid hääli. Isegi mõned sellised, mida ta juba ammu kuulnud ei olnud. See pani tüübi kohe kergelt naeratama, kuigi Joe kohal olek oli selline kahe otsaga asi. Ühelt poolt võiks ta käituda, nagu nende vahel ei juhtunud viimasel korral midagi, ja teisel poolt võiks ta tüübi kõrvale kutsuda ja vabandada, aga see tundus hetkel vähemalt valikutest viimane. Ta võttis üleriided seljast ning astus siis edasi, otsides pilguga Jessicat ja Lizardit. Mõlemad leidis ta üsna ruttu. "Noo, tervist," lausus ta kõigile, olles tegelikult veel reisist üsna väsinud, aga kohal ta oli. Rufus viskas enda käes oleva pehme sisaliku mänguasja Lizzile. "Palju õnne! Ma ei saanud seda lihtsalt poodi jätta," sõnas ta neiule. "Aga põhiline kink on siin. Sa tead, kui väga ma jälestan värvidega maalimist, aga ma ületasin ennast ja noh...oleks ehk võinud isegi parem tulla, aga aeg sai otsa. Sa ei kujuta ettegi kui mitu korda ma loobumisele mõtlesin," seletas Rufus kui Liz temani jõudis, "igatahes on see siis minu Jessica poolt. Igal suurel kujul peab ju endast portree olema." Maal oli tugeva papist kasti sees, kus tema ümber veel mõned lisakaitsed olid. Muidu on maali ju raske lennukiga vedada.

SPOILER: Click to show

Maal

Roheline sisalik

Liz peakski ukse ette maha istuma, kuni kõik külalised kohale jõuavad. Ta ajas ennast uuesti püsti, kui Sayer elutuppa jõudis ning püüdis väga napilt pehme mänguasja kinni. Hah. Sisalik. "Ma nimetan selle mänguasja...Lizardiks," sõnas tüdruk, hakates kergelt naerma, sest see nimi oli ikka väga 'geniaalne'. Tüdruk kuulas Sayerit ning jalutas talle lähemale, silmitsedes karpi, milles tema kingitus olema pidi. Maal?! Temast?! Vau. "Noh, ma hindan su kätetööd isegi siis, kui sa oled minust kriipsujuku teinud ja see kõik üks nali on," lausus Liz ning võttis siis karbi enda kätte, et see lahti teha. Ta lihtsalt tahtis näha, milline see pilt välja nägi. Teinud karbi lahti, tõstis ta sealt päris korraliku suurusega maali välja, jäädes seda üllatunud pilgul vaatama. "Sayer... see on ju.... vau," sõnas tüdruk. Kas ta oli tõesti selline?

Jessica nihutas end vahepeal natuke tahapoole koos padjaga, et saaks selja vastu seina toetada. Mugavus ennekõike. Ta ei olnud oma salatit veel hävitatud saanud, kui Sayer elutuppa astus ja kohe mänguasju loopima hakkas ning seletama kukkus. Jes sõi rahulikult oma salatit edasi. Ta tahtis ka seda maali näha, sest juba foto peal, mille Sayer talle saatis, nägi see maal väga hea välja. Aga ta ei rutanud seda vaatama - kiiret polnud. Tal on aega seda hiljem ka uurida. Samuti ei kiirustanud ta ka oma kihtlatut kallistama, kuigi ta seda väga teha igatses. Kuulnud Lizzie reaktsiooni, kui preili Milestone maali nägi, Jes naeratas rahulolevalt. Ta küll ei tunne Lizardit nii hästi kui võiks selle poole aastaga, mis ta temaga koos elanud on, aga see idee, et Say temast portree teeks, oli järelikult hea idee, vaatamata sellele, et Say pintseldades sellest ideest vahepeal loobuda mõtles. Saanud oma salatiga ühele poole, tõusis Jessica püsti ning viis oma nõud köögi tööpinnale. Seejärel täitis ta klaasi külma kraaniveega ning võttis sellest paraja sõõmu, toetades end vastu köögikappi.