Another year has gone by :)

"Sa tead, vennas, et ma ei ole eriti kannatlik inimene, aga kui sa väga tahad, eks ma siis ootan," lausus Lizzie, kuigi nüüd tahtis ta veel rohkem teada, mida Joe talle toonud oli. Tegelikult piisas talle ka Joest endast, sest ta tõesti igatses enda venda. Muidugi tal oli Daniel ja Jessica ka kogu aeg lähedal, aga vend on siiski midagi muud. "Kuule, kui kaua sa mind enda külaskäiguga õnnistad?" küsis Liz natuke tõsisemal ilmel Josephile otsa vaadates. Tal oli ju kogu aeg nii kiire, aga eks Liz sai aru ka, et ega ta niisama ringi ei lenda, vaid ikka selleks, et enda unistust täita.

"Seda tšekki polnud ka just keeruline leida, sest see oli reaalselt ainus tšekk, mis mul üldse kunagi rahakotis olnud on," turtsatas Jessie ja jätkas siis singi viilutamisega. Jessica oli kergelt üllatunud, kui Daniel oma autot nii lahkelt kasutada lubas. Nii lihtsalt usaldatakse auto algaja autojuhi kätte? "Ära muretse, pärast crushimist on nagunii üsna võimatu selle autoga sõita," lausus Jes muiates.

Sierra oli enda ülikooli jooksul ikka väga harva Tree Hilli tulnud, aga täna oli ta täiesti kohal. Ta ei saanud ju ometi Lizardi sünnipäevalt puududa. Ta teadis, et kuigi tüdruk ise sellele palju tähelepanu just ei pööra on see talle siiski oluline päev. Kuna näitsik oli alles õhtul teada saanud, et ta ikkagi saab tulla, siis ei olnud tema kingitus just kõige geniaalsem. Kingikott tema käes sisaldas Yankee küünalde kolmest setti, ühte huvitavat rauast sepistatud küünlajalga, šokolaadi, kaarti ja natuke vanakoolilikult Sierra enda kirjutatud CD'd, kus olid erinevad laulud, mis mingi kindla mälestusega kokku läksid või mis ta lihtsalt teadis, et Lizandrale meeldivad. Sierra jõudis linna kuskil keskpäeva paiku. Ta oli vahepeal kodus natuke maganud, end riidesse sättinud ja nüüd oli ta Milestone'ide ukse taga. Koputanud mõned korrad, avas ta ukse ning sisenes korterisse. Mel eemaldas enda üleriided, jäädes musta põhjaga lillelise kleidi peale, mille peal oli tal veel üks pikem punane soe kardigan. Kleit oli pikkuselt praktiliselt põlvedeni. "Heeei, kus see sünnipäevalaps on, kes juba ühe viiendiku sajast ära on elanud!" hüüdis tüdruk, astudes koridorist mõned sammud edasi ja jäädes avatud elutuppa viiva avause juurde seisma. Rahvast juba oli, aga mitte nüüd väga palju. Seega ei jäänudki ta nii palju hiljaks nagu ta arvanud oli. Ja Joooeeee oli ka kohal! Vau. Oleks tore, kui muu rahvas ka kohale tuleks. Saakski jälle üle pika aja jälle koos olla.

SPOILER: Click to show

Kuulnud koputust tõusis tüdruk jälle püsti, tõstes venna suunas enda nimetissõrme püsti justkui öeldes, et ta ootaks ühe momendi. Liz ei jõudnud veel mõnda sammugi astuda, kui Sierra enda pea elutuppa pistis. "Ohhoo, kes Tree Hilli üles on leidnud," muigas Liz lõbusalt, sest ta oli parajalt üllatunud, et Melody kohale oli tulnud. Teda nägi tüdruk viimati jõuludel ju. "Tead, kui sa seda vanust nii väljendad, siis tundun ma ikka väga vana," muigas tüdruk ning kallistas Melodyt, hoides temast tugevalt kinni ning laskmata teda kohe lahti. Vabastanud Sierra kingituse koormast, jalutas ta koos sõbrannaga tagasi elutuppa. "Kas Jason ka siia tuleb?" uuris Liz, maandudes diivanile.

Jessica sai vahepeal singi viilutatud. Juustuviilud olid tal juba enne valmis lõigatud, samuti leivakuubikud, millel ka kenasti või juba peal oli. Ja et asjale vaheldust saada, olid tal oliivid, paprikapulgad, ananassikuubikud ja kirsstomativiilud ning kurgiviilud. Nüüd jäi üle vaid need kõik orki ajada. See ei võtnud just kuigi palju aega. Käed ära pesnud, viis ta kandikutäie tikuvõileibasid diivanilauale ning soovis sealolijatele head isu. Seejärel läks ta tagasi köögitoimkonda. Visanud kiire pilgu seinakellale, võttis ta kapist tassi ning lasi selle külma vett täis. Tassist januga joonud, asetas ta pooltäis tassi köögi tööpinnale. On seal köögis veel midagi teha vaja?

"Kuule, ära tekita mulle süümekaid nüüd. Ma tean isegi, et olen kuidagi ära kadunud, aga nüüd jään ikka mõneks päevaks," lausus Sierra ja liikus siis koos sünnipäevalapsega elutoa poole, tervitades samal ajal ka teisi kohal olijaid. Ta tundis kõikki välja arvatud ühte tumedapäist neiut. "Ära muretse vähemalt ei ole sa ainuke. Oeh, oleme kõik siin juba nii vanaks saanud," ohkas neiu, endal näol lai muie. Aga nad olid tõesti tegelikult kõik oma elude peale minemas. See oli hirmutav, aga samas ka huvitavt kogemus. "Jasoni koha pealt ei tea ma ausalt öelda mitte midagi," sõnas Sierra ning istus Lizzie kõrvale, viies pilgu hetkeks lauale, millele oli päris korralikult toitu laotud.

"Samad sõnad," lausus Phoebe Joe'le ning liikus siis kaetud laua juurde. Kõht lõi tõesti pilli. Pistnud suhu mõned snäkid, kuulis Phoebs Lizzie sõnu ning turtsatas. "Liz, come on," muigas näitsik. "Morssi sa ju vaevalt pakud." Või noh, Phoebe ei näinud vähemalt kuskil morsikannu või midagi sellele ligilähedastki. Noh, siis jäi sünnipäevalaps igatahes teiste külalistega juttu ajama ja varsti saabus veel keegi. Oli see Sierra? Phoebe mäletamist mööda nad nagu kohtusid ühes pulmas, kus näitsiku vend fotograafiks oli, aga see tüdruk siin ei tundnud teda ilmselt ära või siis lihtsalt ei mäletanud, et nad kunagi kohtunud on. Noh, okei siis, üksinduse vastu pole ka Phoebsil midagi, aga ilmselt lahkub ta täna vara.

Tegelikult oli laual kenasti olemas nii kangem kraam ehk siis alkohol kui ka lahjem kraam nagu mahlad ja morss. Liz ju teadis, et näiteks Jessica kindlasti ei tahaks alkoholi juua ja ilmselt ka Alex, sest ta ju imetab hetkel. Seega kõigele oli kenasti mõeldud. "Kuule vaata seal laual on ikka morssi ka, aga ära põe ega meie seas siis politseid pole. Me pigistame silma kinni nii kaua kuni sa korralikult käitud," turtsatas Liz, kuid pidi laia muige alla suruma, kui tema pilk Danielile libises. "Lausa mõneks päevaks. Super, siis teeme midagi selle aja jooksul," haaras Lizard kohe võimalusest kinni. See vanaduse jutt ajas sünnipäeva lapse lihtsalt naerma. Nad olid kõik veel tegelikult noored ja said ikka ja jälle mõne lollusega hakkama. "Mhh....kuidas siis nii?" kortsutas tüdruk kergelt enda kulme. Jes on küll Syeriga pidevalt kas mobiili otsas või siis Skype'is. Ilmselt oli asi Jasoni kõrgkooli valikus.

"Kes kannatab see kaua elab," vastas Joe laulvalt ja turtsatas ning näppas laualt ühe viinamarja ja pistis selle suhu. "Ma õnnistan enda kohalolekuga pigem seda diivanit," muigas noormees, viies silmad istumisalusele, mis oli vaja varsti välja vahetada, kui Joseph tahtis seal magades terve seljaga diivanilt tõusta. "Kaks tervet nädalat tüütan sina ja Jessicat," teatas poiss. Sierrat oli nii harjumatu näha, Joseph oli harjunud NY-s uute nägudega ja teistsuguste inimestega. "Jessica, arvasidki, et nii lihtsalt pääsed minu tervitusest?" uuris Joseph seejärel ning läks neiut kallistama. "Mul on sulle ka midagi toodud," lisas poiss. Jess oli talle õe eest, kahju et Sayer seda ei taibanud. Kuulnud Pheobe soovi, ütles Joseph, käed veel ümber Jessica: "Ei tead, siin on nii kindlad reeglid, et kõik kraamivad kohe dokumendid lagedale ja hakkame kontrollima, kas kõik ikka tohivad juua." Yeah, right. Joe igatses selliseid istumisi, kus olid Liz, Say, Jess, Alex ja Sierra. Nojah, Delilah oli ka mõnda aega pildil, aga kadus siis, kuna pettis Josephit endast pea 10 aastat vanema kutiga.

Jessica vaatas eemalt seda rahvast, kes elutuppa kogunenud oli. Eks ta ise läheb ka varsti nende juurde...natukeseks. Varsti peab ta trennideks asju kokku panema hakkama ja sealt jalga laskma. Saab Danieli vägeva autoga sõita, kui kutt just viimasel hetkel blokkima ei hakka. Kuulnud seda vestlus Jasoni koha pealt, tuli Jessicale mõru maik suhu. Viimati nägi ta oma vanemat venda jõuludel ja oli täiesti ilmselge, et Tommie mõistis ta sealsamas hukka, kui Jes Ky'ga end köögis peitis. Jason pidas selle põhjuseks ju siiski seda, et Jes on Alexi peale kade. Jasonil pole aimugi, kuidas isa naine Jessicat terroriseerib. Kasuvanematega pole Jessie'l igatahes vedanud. Joe oma kallistusega tõi Jessica vennamõtetelt eemale. Neiu kallistas Josephit vastu, lausudes kerged tervitussõnad. "Miks?" kortsutas Jessie kulme, kui Joe ütles, et tõi talle ka midagi. Ei, kingitusi on tore saada, aga tavaliselt neid niimoodi lampi ei tehta.

"Sest sa oled mulle põhimõtteliselt õde?" vastas Joseph küsimusega. Mida Jessica asjast arvas? Joe'l polnud kunagi olnud Jessica vastu romantilisi tundeid, pigem istusid nad mõlemad üksteise friendzone'is ja olid väga õnnelikud selle üle. Josephil oli NY-s küll tekkinud vaikselt üks neiu, kellega oli päris tore. Noormees mõtles, et kui asjad edasi arenevad, siis toob ta tüdruku Tree Hilli ka külla ja näitab, millisest kohast Joe pärit on. "Miks sa nii õnnetu näoga oled?" uuris Joseph järgmisena.

Midagi kavatseb ta kindlasti selle aja sees korda saata. Ta tahaks küll olla ka natuke enda vanematega, aga niisama kodus passimist tal ilmselt küll ette ei tule, sest paljud sõbrad tahavad külastamist. "Tal on lihtsalt palju mingeid õppuseid ja asju, millest ma ilmselt midagi ei jaga. Igatahes on ta vahel nädalaid kuskil, kus tal pole mobiili kasutamiseks võimalust. Igatahes olen ma kindel, et kui ta saab, siis ta kindlasti tuleb," sõnas Sierra ja naeratas Lizandrale. Viinud enda pilgu tüdrukule, kes ilmselt nend seltskonnas ainus alakas oli, meenus talle, et oli teda kuskil kohanud ja isegi temaga paar sõna juttu vahetanud. Viimati käis ta Tree Hillis jõuludel. Seega pidi ta teda nägema pulmas, sest mujal ta uut rahvast ei kohanud. Nüüd tuleb veel nägu ühe nimega kokku panna, mis tal kindlasti kuskil mälus veel olemas on.

"Või nii," lausus Jessica korraks naeratades, oskamata sellele kuidagi reageerida. Peaasi, et ta nüüd Josephit sellega kuidagi ei solvanud, et ta ei lausunud, et Joe tema jaoks ka nagu vend on. "Õnnetu? Mis? ei," raputas Jessica pead, "jäin lihtsalt mõttesse. Ma lihtsalt igatsen Tommie't ja...tead, tühiasi." Tegelikult ei olnud see Jessica jaoks midagi nii tühiasi. Ta ei tahtnud, et vend temast kui isekast tütarlapsest arvab, kes igal pool tähelepanu nõuab. Tookord jõuludel Jason isegi ei uurinud, milles asi - saatis ainult ühe halvustava pilgu. Jessica haaras oma tassi järele ja võttis sealt lonksu.

"Noh, ma tüütan teid veel paar nädalat, siis räägid," ütles Joseph ning läks järgmise "ohvri" juurde, kelleks oli Sierra. "Hei," sõnas noormees vaikselt, huulil õrn naeratus mänglemas. Sierra nägi sama särav välja nagu alati. "Kuidas sul siis läinud on?" uuris poiss ning kallistas tüdrukut, kelle vastu tal kunagi väga tugevad tunded olid. Veider, kuidas tunded võivad nii kiirelt muutuda, Joe südame pani kiiremini põksuma nüüd hoopis üks teine neiu.

Sierra naeris kergelt, kui Joe tema juurde tuli ja temaga rääkima hakkas. Tundub, et noormehel endal läheb täitsa hästi. Vähemalt tundub ta enda eluga rahul, sest see paistab vähemalt tema olekust välja. "Nooh, ei saa kurta, aga kõige õigem sõna oleks ilmselt, et töiselt. Pole seal ülikoolis midagi ainult lust ja lillepidu. Esseesid tuleb lausa lademetest kirjutada....kuigi ma õpin muusikat," rääkis näitsik, "aga üldjoontes on kõik täitsa enamvähem. Muidugi need pikamaasuhted perekonna, sõprade ja Jasoniga on rasked, aga eks sa tead isegi seda ja ega selle vastu midagi teha ei ole." Melody lihtsalt silmitses hetke Josephit. "Aga räägi parem, kuidas sul see muusika läheb. Kunagi sind esinemas ka saan näha...või tegelikult plaat oleks veel parem, siis saaks iga kell kuulata," muigas Melody.