Mind your actions

OT: kolleeg Lafferty, palun

Lisaks huvijuhikohustustele oli Kaleph endale võtnud ka ülla ülesande jälgida Tree Hilli keskkooli sotsiaalvõrgustikus toimuvat. Ta teadis küll, et ka kooli psühholoog jälgib seda, kuid tundis end paremini, kui ka ise silma peal hoidis. Viimases sissekandes aga, mis koolis aset leidvat-leidnut kenasti kajastas, seisis midagi, mis mehe tähelepanu endale tõmbas. See, mida Gossip Corneris tema kolleegi ja ühe õpilase, kelleks oli miss Coleman, kohta kirjutati, võis tekitada paksu pahandust, sest vihjas nii mõnelegi asjaolule, mis juhtkonnale kohe kindlasti ei meeldiks. Sestap võttis Ben endale vabaduse kõigepealt ise asjaga tegeleda ja võimalikud tagajärjed eos olematuks muuta, kui vähegi suudab, niisiis uuris ta välja, millal veerus mainitud füüsikaõpetajal on vaba tund, ja saatis kolleegile esimesel võimalusel teate, et ootab teda sellel vabal tunnil oma kabinetti - kuna tal endal polnud muud kui valikaine, istus ta suurema osa päevast oma kabinetis, lahkudes sealt vaid korrapidamiseks, koosolekuteks ja lõunapausiks.

Kui oodatud vaba tund kätte jõudis, lasi Kaleph veekannu puhta vee ja pani kannu selle alusele tööle, et oleks keedetud vesi võtta, kui Thomas tuleb - ta leidis, et tassikese tee või kohvi kohal oli lihtsam tõsiseid asju ajada. Strictly British. Otsinud kapist välja ka kaks tassi, pani mees need kannu juurde ootele ja istus oma laua taha.

OT: My character wants to steal a hug from Kaleph because of his awesomeness.

Kui Thomas sai kolleegilt teate, et Kaleph ootab teda oma kabinetis, oli mehel juba selge, mis teemaks tuleb. Ilmselt oli kolleeg kuskilt tema ning Janise kohta kuulnud. Ega Thomas polnud oodanudki, et ta sellest jamast puhtalt pääseb. Mingi väike lootus küll oli, aga seegi kadus üsna kiiresti. Varsti on kindlasti ka direktor platsis ning siis on kõik lõplikult läbi - tuleb hakata endale uut töökohta otsima. Uskumatu, kuidas üks väike ebakaines olekus tehtud viga võib hiljem nii valusasti kätte maksta. Seljas hallikas sviiter, jalas tumesinised teksad ning mustad vabaajajalatsid, lahkus Thomas enda klassist. Jõudnud mõne hetke pärast huvijuhi kabineti juurde, koputas Thomas uksele, enne kui ruumi sisenes. Teretanud oma kolleegi, võttis ta kohe toolil istet, et selle asjaga kiiresti ühele poole saada.

Suurepäraselt oli Thomas oma tuleku ajastanud, sest vaevalt sai Kaleph "sisse" öelda ja vaadata, kuidas kolleeg kabinetti astub, kui veekann plõksatas. "Soovid sa kohvi või teed?" pakkus ta, kui püsti tõusis ja kapi juurde kõndis, kus kann oli. Ühte tassi pani ta lahustuvat kohvi, sest eelistas ise seda, ja kallas pruunile pulbrile vee peale, mille tulemusel tassist auru ja meeldivat lõhna tulema hakkas. Kolleeg näis üsna pinges olevat - tegelikult ei imesta - ja Ben lootis, et see žest aitab Thomasel pisut lõdvemalt võtta. Kedagi lahti ju ei lasta, ta ei võtaks endale elu sees seda ülesannet, mis eeldab millegi sellise teatamisest.

"Kohv kõlaks hästi," vastas Thomas kolleegi küsimusele. Ta üritas küll ennast mugavalt istuma sättida, kuid tundis ikkagi kõike muud kui mugavust. Parema meelega oleks ta üldse enda järgnevad tunnid ära jätnud ning kodu poole jalutanud, kuid teadis, et ei saa seda teha. Nii jääks inimestele veelgi rohkem jutuainet. Thomas ütles lubas iseendale mõttes, et kui tema selle jama kokku keeras, peab ise selle ka lahendama. "Aga millest sa siis rääkida tahtsid?" uuris mees, et kohe teema kallale asuda.

Väga kena. Kühveldanud ka teise tassi kohvipulbrit, seadis Kaleph sellegi tassitäie joomisvalmis, võttis mõlemad tassid ja kõndis oma laua juurde, et üks tass Thomase ette panna ja oma kohale istuda. "Sa ilmselt aimad, miks ma su siia kutsusin," sõnas mees arvutihiirt liigutades, et monitor elustuks ja oma musta palagani tagant paljastaks Gossip Corneri viimase sissekande. "Kui palju sellest, mis kooli sotsiaalvõrgustikus kirjas, tõele vastab?" küsis ta silmi monitorilt kolleegile pöörates. Süüdistatav on süütu, kuni tema süü on tõestatud.

Loomulikult Thomas teadis, millest Kaleph rääkida tahtis. Iga loll tuleks selle peale. Kohvitassist, mis tema ette ilmus, ei teinud mees esialgu väljagi, vaid toetas asetas ühe käe lauanurgale ning teisega hoidis enda pead kinni. "Jah, praeguseks on see lugu ilmselt kogu koolimaja peal levima hakanud," oli Thomas üpriski kindel. Thomasel polnudki vaja püsti tõusta ja minna uurima, mida Kaleph seal vaatas. Kindlasti oli see Gossip Corner, kust võis leida vägagi 'huvitavat' infot Thomase tegemiste kohta. "Kõik," vastas mees pärast seda, kui oli sügavalt sisse hinganud.

Süü on tõestatud ja edasist ristküsitlust pole vaja. Kaleph otsis õigeid sõnu, et vältida kolleegi solvamist või, see veel puuduks, hirmutamist - oli näha, et Thomas ei olnud oma tehtu üle uhke. Nagu räägiks teismelisega, kes on mingi tembuga hakkama saanud ja on nüüd koolist lendamise äärel. Oh wait... "Ma ei tea, mis on sinu teguviisi taga," alustas mees ettevaatlikult, "aga sinu enda huvides on see, mis sul miss Colemaniga on, lõpetada, ja nii kähku kui võimalik. Arvatavasti on see info nüüdseks ka juhtkonnani jõudnud ja sa tead, kuidas õpetaja ja õpilase vahelistele suhetele vaadatakse." Ben tegi väikese pausi, et mõtteid korrastada ja kohvitassist lonksu võtta. "Miss Coleman kõnnib niigi õhukesel jääl, talle ei ole sellist plekki toimikusse vaja." Kuigi kõnealuse õpilase toimik oligi üks suur plekk. "Kui sa juhtkonnale selgitad, mis toimus, ja tood lisaks välja, et see suhe on lõpetatud kohe pärast selle avalikuks tulemist, siis olen kindel, et sulle ja miss Colemanile ei tehta midagi." Olgu, ta ei olnud kindel, aga mängis lootusele, et direktor pigistab silma kinni, kui teab, et Thomas aru sai, mida valesti tegi, ja kohe ka vastavalt toimis.

Sellist loengut oligi Thomas oodanud, kuid ometi nõustus ta kolleegi sõnadega. Loomulikult ei olnud mees selle üle uhke, mis ta korda saatis, kuid aega ei ole võimalik tagasi keerata. Ta ei saa mitte kunagi juhtunut olematuks muuta, kuigi oleks seda praegu tahtnud rohkem kui midagi muud siin maailmas. "Ma tean..." ohkas Thomas ning võttis siis kohvitassi kätte, et rahustuseks natuke kuuma jooki rüübata, enne kui jätkab. "See kõik on üks suur eksitus. Juhtus nii, et ma jõin liiga palju ning kaotasin oma mõistuse üle kontrolli," üritas Thomas seletada. "Ma loodan, et kõik läheb nii, nagu sa ütled, sest vastasel juhul... Ei taha isegi mõelda, mis võiks saada. Minu ja miss Colemani vahel ei toimu mitte midagi ." Edaspidi kavatseski mees temast eemale hoida - nii palju, kui tal vähegi võimalik on.

Alkohol võib küll mingil määral põhjendada, miks Thomas nii toimis, aga seda ei saanud kullahinnaliseks argumendiks tõsta. "Kuna see veerg jätab fantaasiale ruumi," lausus Kaleph, kui oma silmad taas arvutiekraanile pööras, et sealset teksti veel kord sirvida, kuigi ta oli seda vähemalt kümme korda lugenud, "on sul võimalik oma lugu, olgu selle jätk missugune tahes, enda kasuks väänata." Nii ei olnud aus, aga kõige vähem soovis mees, et tema kolleeg sellise asja pärast lahti lastaks. Väike hädavale ei tee kunagi halba, kuni sellest valest läbi ei nähta. "Näiteks saad sa öelda, et takso viis miss Colemani ja sinu teie kodudesse ja keegi kuhugi passima ei jäänud, sest rohkem, jumal tänatud, pole siin selle õhtu kohta öeldud."

Kuigi Thomas teadis, et valetamise läbi võiks ta ehk isegi pääseda, ei tundunud selline teguviis talle õige. Aga mis tal ikka muud üle jäi? "Aga kui lõpuks ikkagi tõde välja tuleb, oleks tagajärjed veelgi hullemad," pidi Thomas tõdema. Sellises väikelinnas nagu Tree Hill jäi harva midagi varjatuks. Ka mitu nädalat/kuud hiljemgi on mõne sündmuse puhul tegelik tõde päevavalgele tulnud. "Ma arvan, et minu puhul oleks kõige parem kohe lahkumisavaldus lauale visata ja ongi kõik," avaldas Thomas selle kõige hullema mõtte, mis tal pähe tuli. Pealegi polnudki ta enam kindel, kas tahab enam Tree Hilli keskkoolis õpetajana jätkata pärast sellist jama. Kõikvõimalikud itsitamised arvab nüüd Thomas olevat talle suunatud...

Tõsi, vale ilmnemisel oleks karistus kindel... "Sa ju rääkisid ometi miss Colemaniga, et ta midagi ei ütleks?" uuris Kaleph. Kui tema peaks sellises olukorras olema, oleks esimene asi kuritöökaaslasele sõnad peale lugeda, et see oma pead koos tema omaga panti ei paneks. "Kuni tema sinu looga samasugust juttu räägib, ei saa keegi midagi teha. Selle pärast nüüd kohe lahkumisavaldust esitada oleks natuke kiirustamine..." Muidugi oli veel õpilaste surve - ta teadis suurepäraselt, kui halastamatud teismelised olid. Kui ta oma praktikat tegi, sai temagi silte külge, ja kuidas veel. Iseasi, kuidas Thomas sellega juba praegu toime tuleb. Miss Colemani suhtumist oli natuke raske ennustada.

"Jah, muidugi rääkisin. Tema lubas vaikida," vastas Thomas kolleegi küsimusele. Kuna ta ei suutnud leida ühtegi põhjust, miks peaks Janis kogu loo lagedale tooma ja endale sellega vee peale tõmbama, võis Thomas ju loota, et näitsik ei hakka liigseid detaile avalikustama. "Ma olen kindel, et õpilased ei jäta seda teemat niisama. Ma kardan, et ei suuda neid etteheitvaid pilke ega nöökeid niikuinii kuigi kaua taluda," tunnistas Thomas ausalt. Võtnud uuesti kohvitassi sangast kinni, rüüpas mees taas kohvi, mis õige pea tassis ka otsa sai. "Praegu on veel vara järeldusi teha, kuid eks lähipäevil selgub, mis edasi saama hakkab. Kui mul tulebki töölt lahkuda, siis eks ma teen seda. Lõppude lõpuks ju tuleb oma tegude eest vastutada."

"Sa saad hakkama," lausus Kaleph kerge naeratuse saatel. "Ja kui keegi midagi ütlema hakkabki, on sul õigus nad tunnist välja visata või direktori juurde saata. Peaasi et sa ei näita välja, et sulle need nööked mõjuvad. Ole neist üle, pane end maksma." Loodetavasti tema ergutava ja julgustava kõne mõju on selline, nagu ta ootas. "Järelduste jaoks on aeg tõesti varane, olukord ei pruugigi niimoodi laheneda, nagu sa ootad."

Eks olnud Kalephi kõnel tõepoolest pisut julgustav mõju, kuigi Thomas oli enam-vähem sama asja endale mõttes juba öelnud. Muidugi päris kindel ei saanud ta veel milleski olla - aeg näitab, mis temaga nüüd saama hakkab. "Üritan edaspidi sinu sõnu meeles pidada," lubas mees. Kerge saak ei saa ta kindlasti õpilastele olema, kuigi vahel viskasid need kommentaarid ikka päris korralikult kopsu üle maksa. Kui ta aga ennast ei kehtesta, jäävadki need pubekad plõksima. "Elame ja näeme," kommenteeris Tom kolleegi lauset järelduste tegemise kohta.