here we go again

León kuulas Brooklyni järjekordset selgitust enda... Põhjaminekust. Theo oli realist ja sai aru, et Brooke oli enda elu päris korralikult ära keeranud ja selles ei olnud kellegi teise käsi mängus kui ta enda oma. Theo isegi ei olnud üllatunud, et Lynn oli enda päranduse ära kulutanud. Ta oli Broke Lynn, mis tähendas seda, et tal ei püsinud raha iialgi üle paari kuu kontol, vaid voolas kiirelt läbi sõrmede. Mees mõtles, mis rahast maksis Brooke villa komunaalkulud, kuna tollel kohal olid need ilmselt päris kõrged. Theo maksis enda üürikorteri eest ka palgast igas kuus päris arvestatava summa.

"Mis sa nüüd teeksid, kui ma teataksin, et minu konto on ka päris tühi?" uuris noormees. Äkki kulutas Theo ka kogu vanaonu päranduse pidutsemisele ja mõnusale elule. Naah, Léon ei kulutanud palju raha firmariietele ja alkoholile. Viimasel ajal kulus raha rohkem lendudele Prantsusmaale. "Kui sul peaks majanduslikku abi vaja minema, siis anna teada. Kuidagi saan ikka aidata," arvas mees. Ta lõpetas enda eelroaga ning lonksas vett, see õhtusöök oli...Veider. Theo teadis, et ta ei tohtinud Brooklyni uuesti usaldada, ikka ja jälle lahkus Brooke, et otsida endale keegi parem. Prantslane tundis, et tal hakkas järsku üpris palav ja restoran tundus liiga umbne olevat. Mees kallas klaasi vett, et uuesti jahedat sidrunivett lonksata.

"Külmarve?" pakkus Brooklyn pisut sassy'malt kui tal see esialgu plaanis oli. Mingisugusel põhjusel tundis ta ärritust üles kerkimas. See tuli justkui mittekusagilt ja äkitselt, kuid olid võrreldes varasemate ärritustega tänu rohtudele võrdlemisi leebe, mis tegi selle kõik justkui veel kohutavamaks. Mingisugusel põhjusel ärritas teda viis, kuidas Léon seda küsinud oli. Nagu naine sõltuks temast täielikult, mis oli tõest kohutavalt kaugel. Kui ta ütles, et ta ei saaks seda endale lubada, siis pidas ta silmas seda, et ükski tema sissetulekuga tšikk ei tuleks SELLISTE hindadega kohta, sest see tähendaks rahakoti tunduvat tühjenemist, mis tähendaks omakorda, et ta peaks oma kulusid veelgi kärpima ja raha ei pruugiks järgmise palgani jätkuda. Ta elas paycheckist paycheckini. See EI tähendanud, et siinsed hinnad NII ulmelised olid, et ta sellisest rahast ainult und võiks näha. Tal oli piisavalt raha, et oma toidu eest maksta, aga selle eest maksmine oleks olnud karuteene iseenesele. Kuigi hetkel tekkis tahtmine just nimelt seda teha. Tekkis tahtmine püsti tõusta, paar rahatähte lauale visata ja minema marssida.. just nii nagu ta alles hetk tagasi oli Léoni ette kujutanud tegemas.

"Tänan, ei," kostus ka teine järsk märkus üle blondiini huuli kui mees talle kui kohutavalt vaesele inimräbalale almust pakkuma kukkus. Brooklyn oli uhke naine. Ta ei tahtnud seda tunnistada, aga ta oli paljuski oma ema tütar ning juhtumisi oli ta ema kõige uhkem, kõige enesekesksem ja temperamentsem vene naine, keda neidisel oli kunagi olnud au kohata. Nuga üh[es ja kahvel teises käes, hoidis Lynn hetke pilku oma toidul, seda otseselt puutumata, hingates korra-kaks sügavalt sisse ja välja. "Ma saan hakkama," kerkis blondiini pilk viimaks uuesti, näol pisut sunnitud, kuid enam-vähem vabandav naeratus. Rohkemat ütlemata, keskendus tšikk oma toidule, et viimased tükikesed lillkapsa snitšlist kinni pista. Ta reaalselt tundis pingelist õhkkonda ümber laua, kuid üritas seda järjepidevalt ignoreerida, sirutades selle asemel veekannu poole, et klaas uuesti täita - olenemata sellest, et ta polnud klaasi jõudnud veel päriselt tühjendadagi.

Theo ei saanud aru, mis nüüd Brooklyniga juhtus. Talle meenus külmarvega Inglismaa, aga Brooke paistis ärrituvat. Mehe pakkumine naist majanduslikult aidata ei olnud mingi almus, vaid lihtsalt abipakkumine. Léon sai aru, et Lynn ei tahtnud enda uhkuse pärast mehe abi vastu võtta, aga kui tal abi läks vaja, siis oleks kasulikum olnud võtta see vastu Léoni käest kui mõnelt võõralt, kes hiljem hakkab intressi nõudma. Mees lonksas vett. Ta ei saanud aru, kuhu see vestlus pidi välja jõudma. Prantslane ei jõudnud ära oodata, kui see õhtusöök saab läbi, kus iga teine hetk tuli awkward turtle time.

Mees ei saanud aru, kuidas nad nii erinevad olid, möödas olid vaid mõned aastad. Theo tõmbas käega läbi enda tumeblondide juuste ja ohkas raskelt. He was getting too old for this shit. Täitsa nõme sellises ebameeldivas vaikuses lihtsalt sidrunivett juua, parema meelega oleks Léon naisega saanud kokku mõnes baaris või siis kellegi juures. Nojah, alkoholi Brooke puutuda ei võinud, aga siis oleks olnud ümber vähemalt kodusem õhkkond. See fancy restoran ei olnud kunagi nende mänguplats olnud, miks siis nüüd peakski olema.

"No need to get so dramatical," kostus taaskord vaikne ning pisut nipsaka alatooniga kommentaar üle Brooklyni huuli kui vaikuse lõhestas mehe sügav ülidramaatiline ohe, mis jättis mulje, et naise puhul on tegu kasvatamatu jõmpsikaga, kellega hakkama saamine on lihtsalt nii-nii raske. Veeklaasikesest lonksu võtnud, toetas blondiin selle uuesti lauale. "Okei, sorri, vabandust.." kerkisid naise silmad laualt mehele. "Asi on lihtsalt selles, et.. ma tean, et ma olen asjad rohkem kui korra persse keeranud ja.. kõik minu kohutavad otsused on sind ühel või teisel moel puudutanud ja mul tõesti on selle pärast kahju, aga ma ei saa jäädagi vabandama.." siinkohal tegi naine oma juttu pisikese pausi, seejuures silmi Léoni omadel hoides. "Ma olen viimaks oma elus jõudnud punkti, kus ma arvan, et ma hakkan asju joonde saama.. kus mulle tundub, et ma reaalselt suudan oma käitumist selgitada, kus mulle tundub, et ma tõega ka olen iseenda peremees ja hakkan iseendast vaikselt aru saama. Minevik on segane ja ka praegune periood on keeruline ja I've got a lot on my plate ja.. ja tegelikult mulle võib olla ehk isegi meeldiks seda kõike sinuga jagada. Sa teadsid seda.. eelmist Lynni.. seda kelle puhul ma ei saa isegi kindel olla, kas ta ka tõeline oli ja lihtsalt.. ma ei tea.." järjekordse pisikese pausi ajal toetas naine käsivarred lauale, korjates kuskilt taldriku kõrvalt üles riidest n.ö salvrätiku, et seda varjatud närvilisusega mudima ja näperdama hakata. "Aga mulle tundub, et ükskõik mida ma ütlen, sa lihtsalt.. judgid mind. Ja võib olla ei tee sa seda meelega, võib olla ka teed. Aga mulle tundub, et.. mulle tundub, et sa siiani lakud oma haavu ja, et sa siiani näed mind selles halvas valguses ja sul on selleks totaalselt õigus, ma ei üritagi väita, et ei ole, aga.. aga võib olla oli vale otsus siia tulla? Võib olla on selleks liiga vara.. ma ei tea.. kas selleks üldse kunagi õige aeg on? Sest ma tõesti üritan muuta seda.. seda ennast, kes ma olin.. või avastada seda õiget uut ennast, kes ma tegelikult olen ja ma üritan asju joonde saada, aga võimatu on suuta seda kahe sekundiga teha. See võtab aega ja ma töötan selle kallal, aga sa nagu.. ma ei tea.. judgid? Ja reageerid igale mu lausele sellise "jep, she got it coming.. jep, of course, she fucked up again, that's so Lynn" moega ja see tõesti ei ole see, mida mul praegu vaja on. Ja võib olla ma lihtsalt.. peaksin ära minema? Mis?" lõpetas naine, jättes alateadlikult õhku rippuma küsimuse, millele ta ise ei osanud või ei tahtnud vastata. Ta oli rääkinud kiiresti.. võib olla oli ta seda teinud segaselt, aga ta tõesti üritas Léonile selgeks teha, mis tema peas praegusel hetkel toimus. Tal oli ka raske. Tal oli raske oma mineviku eest põgeneda või seda lihtsalt.. muuta. Ilmselt oli ühendust võtmine üleüldse vale otsus, sest.. Léon oli Léon.. võib olla ta ei saagi sellest kunagi üle. Võib olla jääbki Lynn mehe jaoks igaveseks selleks kohutavaks naissaatanaks, kes tal korduvalt naha üle kõrvade tõmbas. Ja ükskõik kui väga blondinka seda ka ei tahtnud, ta tõesti ei saanud seda muuta. Nii et äkki oli kõigile parem lihtsalt.. edasi liikuda? Léon käib oma baaris tööl, Lynn voldib riideid, tervitab inimesi ja on niisama ilus ning nad elavad lihtsalt edasi nagu kunagi poleks midagi juhtunud. Ta ei tahtnud minna jälle vihkamise või vaikimise või misiganes negatiivsete emotsioonidega laiali. Praegusel juhul saaks nad lihtsalt omamoodi vaherahu sõlmida.. kahepoolse kokkuleppe. Ja.. olgugi, et see kõik tundus Brooklyni peas loogiline, ei tahtnud ta süda sellega leppida. Sestap ka õhku rippuma jäänud küsimus. Kui Léon ütleb "SUL ON ÕIGUS", noogutab ta naeratusega, nad teevad arve pooleks ning Brooklyn tõmbab rahumeelselt uttu. Võib olla ta nutab natuke.. võib olla natuke rohkem kui natuke, aga ta saab sellest ju üle. Saab ju? Ja kui Léon seda ei ütle, siis.. mis siis?

"Ma ei olegi," ütles mees vaikselt. Ta oli lihtsalt muutunud ja päris palju. Kõige suurem muutus oli mehe eelarvamused. "Kolm...Vähemalt," pakkus Theo, mitu korda oli Brooke nende suhted persse keeranud. "Vabandust," sõnas ta seejärel. Mõttetu oli nüüd loopida süüdistusi, see ei viinud kuhugi. Kuulanud naise ära, hakkas mees ise rääkima: "See on väga hea, et sa lõpuks sead enda asju korda. Prantsusmaa ja Inglismaa on seega siis unustatud, noh, ma mõtlen selle pidutsemise poole pealt." Léon isegi naeratas hetkeks õrnalt ning jätkata: "Ma ei mõista sind hukka. Ma olen pigem rõõmus, et sa said ka elu rööbastele tagasi, aga ma...Kas sa ise ei oleks pisut ettevaatlikum, kui ma oleks sulle mitu korda keeranud? Ma ei tea, mulle ei meeldi see restoran ka, kõik on nii teeseldud ja ma ei tunne end siin vabalt." Mees ei osanud enam midagi teha, kuidas ta on jälle Lynniga koos, kui Brooke on suutnud mitmel korral tõestada, et teda ei saa usaldada ning neiu võib olla ühel hommikul jälle maailma teises otsas ja lõpetada igasuguse suhtlemise. "This is so fucking hard," ütles noormees kerge turtsatusega. Ta ei teadnud, kas peaks nüüd püsti tõusma ja hollywoodilikult naist suudlema või hoopiski minema kõndima. I will have to pull my heart away.