here we go again

Teisipäeva õhtu. Kell tiksub kaheksa. Rand. Inimesed voorivad kiirustades Sunset Sushisse sisse ja sealt välja, kaitstes juukseid kõikvõimalike jakikeste ning kotikestega vihma eest, mida taevast alla kallas. Ja kuskil seal peaaegu rannapiiril, suurepärase vaatega restorani väljaulatuva põhiplatvormi all seisis Brooklyn, toetudes laisalt, hõõguv sigaret sõrmede vahel, vastu platvormi üleval hoidvat sammast. Väljas ei olnud väga jahe - kraadid kõlkusid kümne-viieteistkümne vahel, mis oli aprilli alguse kohta nii enam-vähem normaalne temperatuur.

Oli üsna ilmselge, et Lynn oli näinud paremaid päevi. Ta ei olnud enam hüperaktiivne ja ülienergiline, aga nagu mõni aeg tagasi välja oli tulnud, polnudki see kunagi olnud üks tema kaasasündinud omadustest. Ta polnud ka enam depressiivsusele kalduv ja tuim, ta silmad ei anunud vaikselt päästmist ega otsinud varjatult abi. Nüüd oli ta lihtsalt.. miski.. Ta oli kahekümne kahe aastane ja tal polnud aimugi, kes ta õieti olema oleks pidanud. Mis oli üleüldse olnud haigus ja mis oli olnud tema ise?

Parema sõrmede vahel suits, veeretas Brooklyn vasakus käes oma mobiiltelefoni, millega oli täiesti spontaanselt, midagi mõtlemata kümmekond minutit tagasi Léonile sõnumi saatnud. 'Dinner @ Sunset Sushi?' oli selles seisnud. Nad ei olnud noormehega koos.. mitte otseselt.. ilmselt mitte ka kaudselt. Kogu suhtlemises oli jälle tekkinud paus ja Brooklyn isegi ei teadnud, kus nad hetkel omadega seisma oleks pidanud. Olid nad sõbrad? Midagi enamat? Midagi vähemat? Vaikne ohe libises üle blondiini huulte, kui ta teatava närvilisusega, mis paistis teda saatvat alates hetkest mil tüdruk alkoholiga lõpparve oli teinud, pöidlaga üle mobiiliekraani libistas.

OT: kui sa ei mõika, kus ta seisab siis [x]

Oli üks järjekordne tööpäev, kui mees sai sõnumi. Brooke. Léon oli kindel, et ta süda hakkas kiiremini peksma, aga mees otsustas, et ei lähe. Esialgu. Pealegi ei olnud tal tööpäev TRIC'is läbi, tegelikult oli see alles alanud. TRIC elas ka tööpäeviti, kuigi siis oli siin rohkem teistsuguseid esinejaid. Theo oli sõnumi peale umbes kümme minutit mõelnud, kui helistas ühele töötajale, kes oli nõus Léoni tunnid lõpetama. Mees mõtleski, et kui ta ei oleks asendust saanud, poleks ta end teele sättinud.

Prantslane ei teadnud, mis nendega oli juhtunud juba...Kolmandat korda. Nende suhtlus katkes jälle nii, et Brooke ei vastanud eriti kõnedele, oli kuidagi kinnisem ja Theo ei jõudnud ise ka pingutada. Ta teadis, et ta leiab vajadusel mõne teise, noh Elizabeth oli ka üks sellistest hook-up'idest, mis mehel oli. Léon oli üldse palju töökamaks muutunud, kui ta Londonis oli, ta töötas TRIC'is baarimehe ja tegeles ka tellimustega, mees ei tahtnud enda varandust kulutada.

Mees jõudis umbes 20 minutit peale sõnumi saamist Sunset Sushi juurde ning jättis enda auto kaugemale parkimisplatsile. Ta kandis võrdlemisi tavalisi riideid, kuigi käis kodust läbi. Samblarohelised püksid, valge T-särk ja must pintsak. Jalgade otsas olid nahast tänavakingad, mis olid piisavalt viisakad sellise restorani jaoks. Theo nägi Brooke'i ja hingas sügavalt sisse ning välja. Ta ei tea, miks ta end restorani kohale ajas, aga nüüd ta siin oli ja lootis, et neil tuleb neiuga mõnus õhtu.

Seal niimoodi linnakese kalleima restorani all seistes, pilk hajameelselt lainetel, oli kuidagi hale mõelda, et tegelikkuses ei suutnud ta Sunset Sushit endale enam lubada. Isa pärandus oli nüüdseks otsas. Tema elu alkoholilembeline periood oli selle eest hea seisnud. Võõrutusravi tõttu oli tüdruk ka võrdlemisi hästi sissetoovad baaridaamikohad ära öelnud ning töötas nüüd selle asemel Shopping Centeris Hollisteri floor modelina, mis olenemata välispidisest särast võrdlemisi shitty palgaga töökoht oli. But it was s o m e t h i n g. Pealegi ei pidanud ta üüri pärast muretsema, elades siiani rõõmsalt Scoti hiiglaslikus rannamajas täiesti üksinda. It was what it was.

Sellegipoolest, Brooklynile peale vaadates nägi ta siiani välja kallis.. rikas. Nüüd oli ta lihtsalt sunnitud erinevaid riideesemeid omavahel sobitama, et neid ühe korra asemel rohkem kanda. Hetkel kandis naine musti sukki, mustast nahast kõrge värvliga lühikesi pükse ning siidisest materjalist pool-läbipaistvat triiksärgilaadset pluusi, mille saba oli pükstesse torgatud. Jalas kõrge kontsaga mustad saapad, õlgadel valge mantlike-jakike ning käe otsas must nahast kott. Lynni blondid juuksed olid sirgendatud ning langesid siidise kosena õlgadele. Välimusele andis omamoodi väärtust juurde ka hallikasroheline küünelakk ning veinipunaseks värvitud huuled.

Pooleldi kustuv sigaret siiani sõrmede vahel, heitis Brooklyn ilma erilise lootuseta pilgu parkla poole, aga.. tõepoolest, seal ta oli. Léon. Naeratus libises üle blondiini palgete, kui ta hõõguva suitsuotsa vastu samba valget pinda surus, et kustunud koni seejärel maha pillata. Siiani oma kaitsvas koopas vihmavarjus, vilksatasid naise silmad restorani ukse poole, andes märku kiirest "let's run for it'ist" ning juba liikuski blondiin kiirel pooljooksval sammul sissepääsu poole, pistes mobiiltelefoni käigu pealt kotisuu vahel sisse. Ta ei olnud otseselt oodanud, et Léon näole annab. Või noh.. ta oli oodanud.. ta polnud lihtsalt julgenud loota. Brooklyn oli too fucked up for his own good ja ta teadis seda.. teadis seda hetkest mil noormees talle Tree Hilli esimest korda järgi tuli. Võib olla isegi varem.. võib olla juba hetkel kui ta selle kurikuulsa sõrmuse leidis. Aga juhtumisi ei Lynn eemale hoida. Võib olla oli ta isekas. Võib olla oli ta nõrk. Aga kui varem oli ta põgenenud, siis nüüd ei suutnud ta enam lahti lasta. Léon oli kõige kindlam asi tema segases ja laialipaisatud elus ning siin nad nüüd olid.

Jõudnud sooja, kaitsvasse restoranisisemusse, liikusid neidise silmad naeratusega kõigile lootustele või nende puudumistele vaatama kohale ilmunud kaaslasele. "Võtame laua?" küsis ta igasuguse tervitamise, kallistamise või põsemusi asemel. Ta ei olnud kindel mida teha.. Lynn ei tundnud end otseselt awkwardilt.. ta oli Léoniga.. nad olid nii palju koos läbi teinud, neil oli ajalugu.. mees oli näinud nii paljusid külgi temas, millest kellelgi teisel aimugi polnud. Aga.. rohud olid röövinud nii hüperaktiivse hullu Lynni kui ka meeleheitliku Lynni, mis jättis alles pehmelt naeratava, veidralt rahuliku blondiini. Ta polnud veel saavutanud sisemist rahu, kuid oli selle poole teel. Ta suudab oma elu rööpasse ajada.. Eventually she will do it.

Theo silmad libisesid üle blondiini, kes oli täpselt nii kaunis nagu mees seda mäletas. Ta ei oleks eriti aru saanudki, kui tüdruk kannab samu riideid kaks korda, pealegi ei olnud nad üksteist ka pikalt näinud. Neil olid ilmselt täiesti erinevad ajakavad, kui just naine ka kuskil öösiti ei töötanud. Léon oli harjunud sellega, et jõuab töölt kas kella kahe, kolme või nelja ajal ja ärkab kuskil ühe-kahe ajal päeval. Tegelikult oli selline elu päris mõnus, kus ta reaalselt öösel tegi midagi, mitte ei suitsetanud/joonud enda elu maha.

Brooklyni juures märkas mees esimesena ikkagi naise heledaid silmi, mis puurisid enda pilguga inimestest läbi. Seda vähemalt näiliselt. Märganud seda, kuidas naine enda sigareti vastu heledat sammast kustutas, muigas noormees kergelt, Brooke oli ikka siiani nii dysfunctional. Léon läks lähemale, aga siis sai aru, et naine tahtis joosta võidu restorani. Kaks prantslastest friiki käitumas nagu lapsed linna uhkeimas kohas, why the fuck not. Kiirustanud peaukse juurde, astus Theo siiski Brooklyni järel sisse, kuigi tal oli võimalus esimesena sisse trügida nagu näljane koolipoiss, kes tahab ruttu enda prae kätte saada.

"Võtame," noogutas Léon. Ta sai aru, miks ta end kohale oli ajanud, Brooke oli mehe kõige suurem armastus, kahjuks lõhkus naine kõik ära, põgenedes mõned päevad enne kihlumist Ameerikasse. Theo üritas veel...Lausa kaks korda üritas ja ta ei teadnud, kas nüüd peaks lihtsalt sõpradeks jääma või... Raske. Väga raske. Miks ta üldse oli naisele USA-sse järgi lennanud? Léoni enda vaimse tervise jaoks oleks parem olnud Londonisse jääda, samas tegi ta nüüd tööd ja teenis ise igakuist leiba, hoides enda arvel üsna suurt summat, millest ta aeg-ajalt pisut näpistas. Siiski tegi ka investeerimine pangakontole kasu.

Brooklyn noogutas vaevumärgatavalt, pilk naeratusega Léonile suunatud. Naise silmad liikusid alles siis kui noored pisikese administratsioonipukini jõudsid. "Laud kahele," pöördus blondiin puki taga oleva noore naise poole, saades vastuseks automaatselt küsiva pilgu ning hetk hiljem küsimuse perekonnanime kohta. Augud plaanis. Augud spontaansuses. Nad olid Sunset Sushis.. muidugi oli neil reservatsiooni vaja. Ja seda Lynnil juhuslikult polnud. Samuti polnud tal säärases restoranis tutvuseid sees. Ta oli alati tulnud Tree Hilli oma haavu lakkuma.. ta oli alati olnud kas liiga hull või liiga meeleheitlik, mis ilmselgelt ei jätnud aega tutvuste sobitamiseks kõrgema klassiga.. kuhu ta tegelikult teoreetiliselt sünnipäraselt kuuluma oleks pidanud. Kui ta rahast ja shopping spreedest tõesti tundis puudust, siis n.ö kõrgema klassi üritusi ei suutnud ta igatseda ka parima tahtmise korral. Ta oli kord nende eest põgenenud. Prantsusmaalt Inglismaale. Koos Léoniga. Siis kui ta veel enam-vähem täie mõistuse juures oli. Vist.

Ainult hetkeks kadus naeratus Brooklyni huulilt ning näolt võis üle libisemas näha pisikest murevarju. "Meil pole lauda kinni pandud," kogus Lynn end kiirelt. Oli veider, kuidas rohud ei lasknud ta emotsioonidel teatavalt maalt enam kõrgemale ega madalamale minna. Ta ei olnud võimeline südamest vihastama, südantlõhestavalt nutma ega ka ekstaatiliselt naerma. Äärmuslikud emotsioonid olevat ohtlikud. Vähemasti praeguses ravifaasis. Ta oli nagu surutud mingisugusesse kasti, mis ei lasknud tal päriselt inimesena elada ning nende paari kuu jooksul oli naine korra või paar isegi rohtude võtmise katki jätnud. Not her smartest decisions! Administraatori poolt kostus natukene viisakuse piirides ohkimist ja ahkimist kuni naine viimaks teatas, et ohohh, neil on kuskil mingisugune tore laud isegi vaba ja et tänane on nende õnnepäev. Hooray.

Administraatori järel nende lauani jalutades, toetus Brooklyn õrnalt vastu Léoni käsivart kui pisut mehe poole naaldus. "Is this what it feels like to walk through the gates of heaven?" sosistas ta sarkastiliselt, suurnurki kergitamas lõbus muie. Ta tundis end praegusel hetkel tõesti hästi. Jah, ka praegu trummeldasid tüdruku sõrmed mingisuguse veidra närvilisusega vastu koti nahkpinda ning möödudes mitmetest laudadest tundis ta sõõrmeis veini mõrkjat lõhna ning võis peaaegu vanduda, et temani jõudis ka selle hapukas ning väga-väga tuttav väga-väga igatsetud maitse, aga ta ei tundnud end pahuralt, ta ei tundnud mingisugust varjatud ärritust nagu üksinda või koos sponsoriga või neil kohutavatel AA meetingutel - mil moel "Tere, minu nimi on Brooklyn ja ma olen alkohoolik" üleüldse anonüümne oli? Ta tundis end hetkel harjumatult meeldivalt, olenemata kihust haarata veinipudeli järele miliganes nad mõnest möödusid.

Jõudes lõpuks ettenähtud lauani - mis ei asunud küll väljaulatuval platvormil ning ei pakkunud seega ka paljukiidetud vaadet, kuid polnud sellegipoolest sugugi paha - poetas admin menüüd lauale ning jättis neid peagi kahekesi, misjärel Brooklyn Léonile ühe lõbusa poolnaerva pilgu saatis, enne kui oma valge mantel-jaki seljatoele viskas ning ise istet võttis. "Võiks arvata, et ta vabastas meie hinged kõikides pattudest meile laua leides," kommenteeris naine menüü järele haarates, saates üle selle noormehele veel ühe naerva pilgu. Oli kuidagi veider.. heas mõttes veider.. Léoniga seesuguses restoranis istuda. Prantsusmaal ametlikel üritustel olid nad alatihti laua all väikeseid jalamänge mänginud, itsitades nagu viimased lapsed. Hiljem olid nad hakanud vaikselt ära hiilima. Ning Inglismaale kolides olid nad selliseid kohti vältinud. Tree Hillis oli nende suhe aga alati keeruline olnud. Nüüd siin istudes tekkis tunne nagu mängiksid nad mingisugust mängu. Nagu nad oleksid jälle teismelised ja olenemata selles, et vahepeal oli nii palju juhtunud või justnimelt sellepärast, oli see kuidagi rahustav, kuidagi mugav ja meeldiv. "Uuh, um, ma arvan, et ma võtan eelroaks lillkapsa snitšlid magusa maisi ja jogurtikastmega," lausus blondiin pilku uuesti Léonile viies, mingisugune ammukadunud kavalus silmis säramas.

Theo naeratas administraatorile, kes oli vaatamata sellele külm ja kuiv. Mees eeldas mingil lollakal põhjusel, et Brooklyn oli laua kinni pannud, aga tegu oli ju Brooke'ga. Ta ei mõelnud kunagi sellistele asjadele. Nad võisid Prantsusmaal minna mõnele üritusele, kus kohalejõudes Lynn meenutas, et see oli ju maskipidu. Noh, ega Theo'd see ei kõigutanud, siis said nad kuskilt avatud karnevalipoest jänkukõrvad pähe ja käisid peol ringi, äärmiselt nooblid näod ees. Muidugi pidi pärast Léon kuulama isa etteheitvat kõne, kuidas ta ei tohi perekonna mainet maha teha. Siis jõudis isale kohale, et ta oli noorena samasugune krants ning ta naeratas, sasis poja pead ja oli rõõmus, et võsukesel oli tore olla. Täpselt nii see Prantsusmaal käis.

Brooklyni sõnad panid mehe turtsatama, millega teenis Theo endale töötaja kiire pilgu. Léon oleks tahtnud öelda naisele, et tõmba see tokk tagumikust välja, aga see oleks äärmiselt ebaviisakas olnud. Oota, millal sai Theost selline vastutustundlik täiskasvanu? Ilmselt siis, kui ta USA-d väisas. Jah, väga palju oli muutunud. Brooke'i juures tundis mees end jälle pisut lapsikuna, aga ta teadis, et peaks selle külje endast pisut taha suruma, kes ikka võtaks poisikesena itsitavat meest tõsiselt? Kurat, Theo mõistis, et ta on isaks muutumas. See ei olnudki nii halb, ta isa oli päeva lõpus päris tore mees, kellega sai kaarte mängitud, naistest räägitud ja baarides käidud.

"Ma arvan, et ta vabastas selle terve koha pattudest," täpsustas mees, võttes menüü enda kätte, et seda lähemalt uurida. Theo heitis aeg-ajalt pilke naise poole, kelle lõbus naeratus pani ka mehe ise muigama. Oh, Brooke. Miks naine mängis Léoniga? "Woah, oled sina alles peeneks muutunud," kommenteeris Theo lõbusalt naise valikut toidu suhtes. Kui palju õhtuid möödus Londonis, süües kala ja friikaid ning juues peale kohalikku õlut? Ilmselt liiga palju. Mees silmitses menüüd ja valis eelroaks välja täidetud seened. "Kuidas sul läinud on?" esitas Theo seejärel küsimuse, pannes menüü lauale, et vaadata naise hele-heledaid silmi. See küsimus tundus teistele nii lihtne, aga alati kippusid nad just selle juures üksteisele enda elu viimased kuud üksikasjalikult ette jutustama. Praegu oli õhkkond ilmselt vale. See restoran ei olnud hea koht sellisteks juttudeks. Tegelikult tahtis mees teada, miks Brooke temaga jälle ühendust võttis.

"We're so blessed to be here," lausus Brooklyn lõbustatult, vasak käsi liikumas automaatselt teatava teatraalsuse saavutamiseks rinnale. Léoni kommentaarile vastas blondiin lihtsalt naeratusega, mis ütles midagi "ah, mine sa ka oma jutuga" laadset. Nad olid restoranis.. nii väga kui ta ka oleks juustupitsat või rasvaseid sibularõngaid tahtnud, neid lihtsalt ei olnud siin. Second best is all you'll ever get at places like this. Pealegi ei saanud ta pakutavat toitu halvaks nimetada - Sunset Sushit nimetati põhjusega linnakese parimaks restoraniks. See oli kõik oma tärnikesed totaalselt ära teeninud.

Menüü lahtiselt kuhugi lauanurgale lükanud, otsis Lynn pilguga teenindajat. Kuid enne kui neidis oleks suutnud kellegi kohale viibutada, esitas Léon selle nendele mingil põhjusel nii omase küsimuse. Brooklyni naeratus muutus hetkeks pisut pingutatumaks ning eneselegi märkamatult hakkasid naise sõrmed mängima menüü nurgaga, seda hajameelselt üht ja teistpidi voltides. Ta ei osanud kuskilt alustada. Kas ta üldse peaks? Nad on kuradima restoranis ja esimesed viis minutit nende - mis see üldse olema oleks pidanud.. kohting? Esimesed minutid nende get-togetherist olid olnud lõbusamad kui viimased paar kuud kokku. "Hästi.." vastas ta endamisi noogutades, "Kindlasti paremini kui eelmisel korral mil sa mind nägid," lisas Lynn kõigest õige pisut sunnitud naeruga. See oli tõsi.. ja tegelikult ta ka tundis ennast kordamisi paremini kui eelmisel korral. Lihtsalt.. ta ei teadnud, kas ta tahab rääkida Léonile AA'st. See oli kuidagi.. piinlik. Nad olid koos üles kasvanud ja koos elanud ja koos ühest kohast teise kolinud ja nad olid nii paljut koos teinud, et oli kuidagi.. häbiväärne, et tema oli omadega AA'ni jõudnud samas kui Léon enese elu suurepäraselt ohjes suutis hoida.

Kuid enne kui Brooklyn oleks pidanud jätkama, ilmus kohale teenindaja, et nende tellimus kirja panna. Korranud oma tellimust ning lasknud sama teha ka Theol, naeratas blondiin peaaegu täiskasvanuliku viisakusega teenindajale, kes oli kordades meeldivam kui admin. Alles siis kui too täiesti sujuvalt uuris, mis ta neile juua võib pakkuda - viidates siin ilmselgelt nende suurepärasele veinivalikule - muutus Brooklyn järsemaks:"Kann sidrunivett, palun.. ja see on kõik.. jah?" pöördus naine lause lõpus küsivalt Léoni poole, tõsiselt lootes, et mees ei plaani omale midagi alkohoolset tellida. Ja samas ta teadis, et on nüüd sunnitud rohkemal või vähemal määral oma sõltuvusest ja sellest vabanemisest rääkima. Mees oli juba seda tüüpi kes küsis. Ta küsis alati. Ta märkas asju ja küsis. Ja see oli tõtt-öelda üks Léoni kõige ärritavamaid omadusi, kuid Brooklyn oli sellega harjunud. Täpselt nagu mees oli harjunud nii mõnegi tema vastiku iseloomuomaduse või harjumusega. Oli raske seda mitte teha, kui sa inimest nii pikka aega tundnud olid. "Ma tegin alkoholiga lõpparve.. või noh, pigem pandi mind valiku ette, aga.. põhiline on see, et ma ei joo enam. Üldse mitte." ennetas Lynn Theo küsimust, vastates õhus rippuvale küsimärgile nii pea kui teenindaja oli lahkunud. "Nii et mul tõesti läheb paremini.." lisas ta naeratusega, seda seekord isegi näole pingutamata. "Ja sul endal?" astus naine kohe esimese sammu ka teemamuutuse suunas. Tegelt oli rääkida kohutavalt paljust. Ta haigusest, mis seletas ära tegelikult kõik tema põgenemised, äkilised paanikaatakid, meeleolumuutused.. kõik-kõik, millele ta polnud enne suutnud põhjendust anda. Ka seisis AA musta pilvena tema kohal, ta võis rääkida ka ametivahetusest ja.. ja kõigest sellest, mis ta võõrutuseni viinud oli, aga ta ei olnud Léonile sõnumineerinud selle pärast, et oma poor excuse of a life'st rääkida. Ta ei olnud kindel m i k s ta selle sõnumi saatnud oli, aga see põhjus on välistatud.

Theo märkas, et Brooke ei tahtnud ilmselt endast rääkida. Veel. Ta menüü närviline sõrmitsemine jäi mehele hästi silma. Kuulnud nii tavalist sõna, naeratas Léon julgustavalt Brooklynile. Las ta räägib, mida siis see hästi naise jaoks tähendab. "Ärme eelmist korda meenuta," arvas Léon selle naisele palju meeldivamana olevat. Ilmselt. Tol korral oli Lynn nagu laps, kelle voodi alt avastati varastatud mänguasjad või tegemata kodutööd. See süüdlaslik nägu oli Léonil siiani meeles. Tegelikult lootis Theo, et alkoholi väärkasutamine oli ainult lühiajaline nähtus Brooklyni puhul, aga mõistus ei tahtnud seda uskuda.

Üsna pea oli kohal teenindaja, kelle märkmikusse läksid noorte tellimused. "Jah, ma olen ju autoga," noogutas prantslane naise küsimuse peale pead. See oli küll üllatav, et Lynn ise veini ei tahtnud juua, klaas eine kõrvale ei ole ju patt, kui väljas käiakse vaid mõned korrad kvartalis. Ehk isegi aastas. Seda asja tuli muuta. Isegi kui nad jäävad sõpradeks, oleks tore naisega aega veeta. Ahh, mida Léon endale kokku üritas valetada. Ta ei saaks Brooke'iga sõbraks jääda, ta oli liiga nõrk selliseks klišeeks. Muidugi märkas Theo pisidetaile talle nii tähtsa inimese puhul. Neil oli ühine minevik, Léon oskas naise kehakeelest välja lugeda kõik emotsioonid ja palju mõtteid. Praegu ei tahtnud ilmselt Brooke endast rääkida, sest ta oli siiani ilmselt elupõletaja. Theo mõistis, et ta ise ei saa niimoodi jätkata. Kanep oli aina harvem külaline ja sigaretid olid mehe ammu jätnud. "Üldse mitte? Tähendab...Hea. Eks see parem ole," arvas Léon. Kas asjad olid nii tõsised? Oli Brooke muutumas alkohoolikuks, et ta pidi vägijoogiga lõpparve tegema? Theo kirus end, et ei uurinud piisavalt naise käekäigu kohta. "Mul läheb normaalselt," ütles Léon kerge õlakehituse saatel ja turtsatas naerma. "Olgu, laskudes natuke sügavamale, ma töötan TRICis, saan ilusti ära elatud, käin aeg-ajalt vabakuulajana Wilmingtonis, kui mind lastakse. Üritan toime tulla," andis mees põgusa ülevaate enda elust. "Mu uudishimu tapab, miks sa mind siia kutsusid?" rebis Léon jõhkralt maskid eest. Ta võttis näidendi ja põletas selle lehed, et saada aimu Brooklyni kavatsustest ja tema tõelisest seisundist. Theo ei teadnud ise ka, miks ta nii äkiliselt küsimuse esitas, aga nüüd oli liiga hilja selle üle juurelda.

Brooklyn võttis teemavahetuse rõõmuga vastu ning pisut kohmakas naeratus naise näol asendus vähe säravamaga. Menüü nüüdseks juba üpris räsitud nurga sinnapaika jätnud, toetas blondiin mõlemad käed sülle, hakates särtsakale prantslannale mitteomase närvilisusega sõrmi mudima. Närvilisus ei olnud kunagi talle omane iseloomuomadus olnud, kuid pärast alkoholist loobumist, pärast võõrutusfaasi algust, tundis Lynn pidevat vajadust end liigutada. Ühe koha peal istumine ning mittemillegitegemine tundus võimatult raske.. ning just nende teab kust ilmunud närvipingete maandamiseks oli neidis ühelt sõltuvuselt teisele üle läinud. Vahetanud alkoholi sigarettide vastu. Naise kalduvus sõltuvustele oli lausa piinlik.. häbiväärne.. miski, millest ta ei tahtnud rääkida. Isa surma järgsel - ja ilmselt oma elu ühel kõige kohutavamal perioodil - oli ta pöördunud narkootikumide poole. Nendest oli naine suutnud lahti öelda, kuid ka seda sunniviisiliselt pärast peaaegu üledoosi, mis ta haiglasse ja maoloputuseni viis. Siis oli ta väärkasutanud alkoholi.. ja ka sellest võõrdumiseks oli vaja autoõnnetust, mis küll õnneks kõigest linna sissesõidu sildi maha sõitmisega piirdus, kuid siiski.. ta oli nõrk ja mannetu ja tegelikkuses polnud Léonil aimugi, kui fucked up naine tegelikult oli. Ta ei olnud näinud põhjakäimise algust - kohutavaid suhteid, mõni neist vägivaldsem kui teine, kohutavaid tööotsi, kohutavaid kortereid ja urkapaare.. See oli miski, mida Brooklyn enesele hoidis.. ja õnneks või kahjuks ei suutnud ta kogu seda perioodi ka ise detailselt meenutada. Meelemürgid jätsid oma jälje.

Aga tal oli siiralt hea meel, et Léonil läks hästi. Vähemasti üks neist oli suureks saanud.. vähemasti üks neist oli elus õnnestunud. Tal oli töökoht, kodu, ilmselt ka kindlad sõbrad, ta pangaarvel laiutas kena summa ning kõige selle kõrvalt tegeles ta vaikselt ka hariduse omandamisega. Tõsi, ka Lynn oli mingisugusel teataval moel mõelnud keskkooli lõpetamise peale, aga.. ta pidi enne enesest ja oma varjudest jagu saama. Siis oli aeg tulevikule mõelda. Naine oli parajasti teemat jätkamas, küsimas mis ained meest praegusel hetkel huvitasid, kuhu ta mõtles edasi liikuda ja nii edasi. Lihtsalt selleks, et midagi küsida.. rääkida millestki muust kui naise enese mannetust elust. Aga enne kui ta suutis suu avada, laiatas Léon lauale küsimuse, mida ta oli nende n.ö taaskohtumistel esitanud mitmetel-mitmetel kordadel. Küsimuse, millele Lynn polnud kunagi päriselt osanud vastata. Ja ka seekord võttis järsk küsimus ta esmalt kokutama ning keset rahulikku restoranimelu võis peaaegu kuulda blondiini sõrmede raksatusi kui ta neid närviliselt painutas ja mudis.

[colot=deeppink]"Sest mul on nüüd parem.."[/color] üritas Brooklyn kuskilt alustada, vältides alateadlikult silmsideme loomist. Neidise silmad liikusid noormehe omadelt oma kätele, taldrikule, ümbritsevale, kortsutatud menüüäärele ning peale pisukest viivitust uuesti tagasi Léonile. "Um.. ma seisin.. või noh, jalutasin rannas ja.. ma isegi ei tea miks - see on nagu.. ma teengi viimasel ajal asju ilma igasuguse põhjuseta.." jätkas Brooklyn, lastes silmad uuele Léon-kõikvõimalikud asjad-Léon ringile. "Ja ma seisin või jalutasin seal üksinda ja mõtlesin ja lihtsalt.. olin.. ja.. ma taipasin, et kõikidest inimestest, keda ma tean või keda ma kunagi olen teadnud või kelle nimed mu telefoniraamatus seisavad või kelle pildid suhtlusportaalidest vastu vaatavad.. oled sina ainuke.. reaalselt ainuke, kes mul veel olemas on.. sa oled ainuke, kes on reaalselt siin.. lähedal.. ainuke, kes on läbi aja jäänud ja seda olenemata kõigest, mida ma olen teinud ja.. ja ma taipasin, et ma ei taha lasta sul.. meil.. ära kaduda.." siinkohal jäi naise pilk Léoni silmadele pikemalt pidama. Iga lausutud sõnaga tundis Brooklyn, kuidas ta silmad niiskemaks tõmbusid. Ta tundis tuttavat kipitust kuskil kurgupõhjas, klimpi moodustumas ja kurku ummistamas, pisaravee soola kibedust silmis. "Ja enne kui ma arugi sain, olin ma sulle selle sõnumi saatnud.." lõpetas blondiin omamoodi "jep, that's it" naeratusega, kammides sõrmedega õrnalt ning läbinähtava närvilisusega läbi blondide salkude. Aeglaselt ning kaalutletult välja hinganud, libises naise pilk mustale nahkkotile, mis lauajala kõrval seisis nagu truu koer. Pilku langetades langes üksik pisar neidise nahkpükstele. Pisar, mida ei saanud märgata juhul kui sa ise polnud selle valaja. "Vabanda mind.. lady needs the ladies room.. olen kohe tagasi, oota siin," tõusis Brooklyn järgmisel hetkel võrdlemisi ebakindlalt püsti, haarates seejuures laua kõrvalt oma koti. Léonile veel korra naeratanud, liikus naine kiirel sammule tualettruumide poole. Ta tundis tungi nikotiini järele. Närvilisus muutus järjest hullemaks, ta ise muutus emotsionaalsemaks ning õrnemaks ja ta ei tahtnud, et õhtust saaks mingisugune sappy pisaravalamine ning südamepuistamine. Ta võtab end kokku.. nii kiiresti kui võimalik.. ja kui ta naaseb on loodetavasti ehk ka toit laual. [/i]

Theo silmd jälgisid tähelepanelikult neiut, kes paistis end pisut ebamugavalt tundvat. Oli asi Léonis? Veniklaasides, mida kõik kõrvallaudades muudkui huulile tõstsid? Mees otsustas selle praegu jätta. Kui Brooke tahtis, võis ta ise sellest Léonile rääkida, ei olnud palju asju, mida nad üksteisest ei teadnud, viimased aastad muidugi olid natuke hägusemad, aga mees teadis siiani naise lemmikmarju, -lõhna, -filmi, -seriaale, -veini, -šokolaadi ja palju muud. Siiski tahtis Theo teada, miks Brooklyn mehega uuesti ühendust võttis. See oli nagu nõiaring, mis kordas end liiga tihti.

"See on ju väga hea, et sul läheb paremini," naeratas Theo. Kellele ei meeldis see, et ta lähedasel on elu enam-vähem paika loksumas. Järgmine pani Léoni uuesti mõtlema, ta on tõesti vist ainus, kes ei keeranud neiule selga ja vice versa...Peaaegu. Selles mõttes, et kui Theo Inglismaal oli selline eraklik peoloom, oli Brooke alati olemas, kuni...Jah. "Meil," kordas Theo pisut kahtleval toonil. Meil ära kaduda. Kas Lynn mõtles selle all romantilist 'meid' või siis sõbralikku 'meid'? Léon ei osanud enam midagi tehagi, igal korral, kui ta naisele uue võimaluse andis, lõppes see nii, et Theo otsis baaridest suvalisi hook-up'e, kellega Brooklynist üle saada. Ta ei saanud. Mees nägi, kuidas naise silmad tõmbasid pisut vesiseks, alumise ripsmejoone juures oli justkui vall silmaveest. Mees hammustas huulde.

Kõige tipuks lahkus Brooke lauast ning mees taipas, et ta oli vestluse ajal ette nõjatunud, nüüd lasi ta end raske ohkega tooli tagasi, hõõrudes enda pisut karedat lõuga. Kas minna naisele järgi? Ei, ta vajas ruumi. Theo ei märganudki, kui ettekandja toitudega tuli. Léon tänas naist ja kallas endale vett, et kurgust see ebameeldiv tunne ära saada. Mees jäi restoranis ringi vaatama ja ta märkas palju paare. Üks punapea koos tõmmu noormehega. Pensionärid, kes olid abielus olnud ehk juba mitu aastakümmet. Noored enda kas teisel või kolmandal kohtingul. Kaks paarikest ilmselt topeltkohtingul. Miks pidi elu nii palju ümber armumise ja armastuse keerlema?

Léon ei teadnud, mis peaks siis temast ja Brooklynist saama, kui neil midagi romantilist areneks, lõppeks see tõenäoliselt jälle sellega, et mees kapseldub veelgi rohkem endasse. Seda talle vaja polnud, niigi oli ta üsna haavatavaks muutunud. Sõbrad? Nah, that would not work at all. Võõrad? Ka halb lahendus. Prantslane hakkas riidest salvrätti vaikselt sõrmitsema, kuna tundus, et see justkui aitaks mõtetel kiiremini liikuda.

Naiste tualettruumi jõudnud, naeratas Brooklyn viisakalt, kuid kiirustatult vanemale naisele, kes parasjagu valamute juures käsi pesi, liikudes ise automaatselt kabiinide poole. Kiire pilgu üle lae lasknud, tegi blondiin kindlaks ventilatsiooniavale lähima kabiini ning suitsuanduri puudumise ning maandus hetk hiljem valitud kohas. Potikaane sulgenud, istus naine selle peale. Natukene kotiga maadlemist, et leida suitsupakk ning välgumihkel ning järgmisel hetkel hõõgus Lynni sõrmede vahel naiselikult peenelt kujundatud vähipulk. Ilmselt rikkus ta praegu karmilt restorani sise-eeskirja, kuid tal oli.. tõesti oli seda suitsu vaja ning ta ei tahtnud välja minna. Ta ei tahtnud istuda vihma käes, ta ei tahtnud öelda Léonile, et "õu, ma pean suitsupausl ära käima." Aga tal oli seda vaja. Või vähemasti nii naine enesele sisendas. Minutikese pärast lähkus ennist käsi pesnud vanem naine ruumist, jättes Brooklyni suitsusesse üksindusse. Naisel jäi üle ainult loota, et "vetsu-buddy" polnud suitsu märganud ning ei olnud lahkunud ainult selleks, et juhtkonnaga naasta. Ta mahvis sigaretti ahnelt, kiiresti, kohmitsedes samas vaba käega käekotis, et sealt taskupeegel välja koukida. Suits siiani sõrmede vahel, avas blondiin peeglikese, et silmameiki kontrollida. Sättinud suitsu peeglit hoidva käe sõrmede vahele, võttis Lynn teise käega pisut vetsupaberit ning selle keeleotsaga niiskeks teinud, tupsutas naine õrnalt silmaaluseid, vältides ripsmedušsi laialiajamist. Ta emotsioonid hakkasid raugema, ta tundis end rahulikumana. Võlts-rahulikuna, kuid siiski rahulikuna. Vaid vaevu viis minutikest hiljem lõpetas Brooklyn suitsu, kustutas selle vastu potikaant, viskas koni ning vetsupaberitükikese WC potti ning tõmbas vett, et seejärel kabiinist väljuda. Miks ei olnud restoranivetsudes kunagi aknaid? Ventilatsiooniava küll tegi oma tööd, kuid aeglaselt.. viivitades. Pühtsüdamlikust harjumusest käsi pesnud, värskendas neidis veel kiirelt ka oma huulevärvi, tupsutas magusa kirsi lõhnalist parfüümi pisut mõlemale randmele ning väljus peagi tualettruumidest.

Läbi restorani oma kohani liikudes nägi Brookyln välja hulga enesekindlam, hulga rahulikum ja õnnelikum kui lahkudes. Tõsi, see õnnelikkus võis olla ajutine ja kõigest "ma söön léoniga õhtust, meil on tore, meil on lõbus, sa ei ole human wreck, sa saad enesega suurepäraselt hakkame" taoliste enesesisenduste vili, kuid see oli olemas ja vähemasti oli see miski. Lauani jõudnud, maandus Brooklyn naeratusega istuma, märgates seejuures teatava kergendusega, et toidud tõepoolest olidki vahepeal kohale jõudnud. "What did I miss?" uuris blondiin naeratusega. Talle ei jäänud märkamata Léoni mõtlik ja ehk isegi pisut närviline olek. Tal polnud aimugi, mis käis parasjagu läbi noormehe pea ja see oli veider.. varem oli ta suudanud mehe emotsioone ja mõtteid aimata. Võib olla nad tõesti olidki lahku kasvanud? "Hakkame sööma? Või tellime juba pearoad ette ära? Nendega läheb nagunii aega ja..?" liikusid naise küsivad silmad toidult Léonile. See võis tegelikult veider olla.. See, millises olekus ta lahkunud oli - kiirustav, närviline, vesine - ning kuidas nüüd naasnud - naeratav, rahulik, positiivselt meelestatud. "Näeb hea välja." lisas naine veel, lootes või eeldades, et ka Theo läheb selliste tavaliste õhtusöögijuttudega kaasa.

Theo hakkas mõttes laulma üht Avenged Sevenfold lugu, mille paar rida olid täpsed praeguse õhtu jaoks. Kui naine naases, tundis mees äratuntavat suitsu lõhna, mis segunes millegi muuga. Kirss ehk? Suitsulõhn jäi juuste külge väga kiiresti ja lahtised kiharad ei aidanud sellele kaasa. Léonile meenus, kui nad Prantsusmaal ööbisid noormehe juures ja käisid väljas koos suitsupausil ja kõige rohkem imesidki lõhna endasse just naise heledad juuksed. Léonil tekkis tahtmine kanepit teha, ta polnud juba paar kuud seda teinud. Üleüldse oli ta korralikumaks hakanud, suitsetamine oli unustatud, kanepit tegi ka harva ja alkoholile ei jäänud kuidagi aegagi. Veider. Prantsusmaal ja ka Inglismaal mässumeelse noorena ei oleks ta kunagi uskunud, et tema, tema, kes jäi privaatkoolis vahele nii suitsetamise, seksiga kui ka kerges alkoholijoobes olekuga, oli nüüd üsna tavaline inimene. Veider.

Léon manas enda näole kerge naeratuse, kui Brooke tagasi jõudis. "Äkki tellime ära," pakkus mees. "Näeb küll," noogutas mees, olles mugavalt nõjatunud vastu enda tooli seljatuge. "Millega sa siis tegeled? Üleüldse?" üritas prantslane jutu käima vedada. Nii hea oli vahelduseks jälle kellegagi prantsuse keeles suhelda. Kas naine töötas? Käis ta kuskil pidutsemas ka? TRICil ei märganud küll Theo, et tuttav blondiin kuskil tantsiks või sõbrannadega aega veedaks. Äkki tal on keegi tekkinud. Ei. Kohe kindlasti mitte. Siis ta ei oleks kutsunud meest õhtusöögile. Pealegi rääkis Brooke, justkui oleks neil tulevikku. Kas siis on? Theo lonksas vett ning üritas välja nuputada, mis toimus Brooklyni peas.

"Teeme nii," noogutas Brooklyn, toidu kallale asumise asemel menüüd uuesti lähemale tõmmates, et restorani kevad-suviste pearoogade nimistule pilk peale visata. Palju kala.. palju mereande, mis oli tegelikult koha nime arvestades ütlemata loogiline. "Um, ma arvan, et ma võtan pasta tšilli ja basiilikuga," pobises blondiin endamisi, tõstes pilgu menüült võrdlemisi kiirelt, teine käsi juba õrnalt kergitatud, et kelner kohale viibata. Léonile üle laua naeratuse saatnud, sirutus Lynn veekannu poole, et oma klaas värske sidrunise vedelikuga täita. Ning peagi peatus keegi teenindajatest - seekord meesterahvas - nende laua kõrval, misjärel noored oma pearoa tellimusi korrata said ning Brooklyn veel ühe awkwardi hetke üle elas, kui teenindaja veinipudelit laual märkamata neile uuesti alkoholimenüüsid pakkuda tahtis. "Ei, see on kõik." kordas blondiin oma varasemaid sõnu, tehes seda seekord pisut meeldivamalt kui eelmise korral. Peagi teenindaja lahkus, jättes prantslased taaskord kahekesi.

Ja kahekesi jäämine tähendas õhtusöögi ametlikku algust ehk siis aega mil nad reaalselt söömisega alustasid. "Um, ma käin tööl," alustas Brooklyn small talkiga, surudes kahvli seejuures esimesse äärmiselt maitsva välimusega lillkapsasnitšlisse, mis meenutas välimuselt pigem kotletti. "..ja AA miitingutel ning vabal ajal hängin oma sponsoriga," lisas tüdruk täiesti etteplaneerimata ning kiirustatult nagu räägiks ilmast või jalkamängu finaalist, hoides silmi seejuures rahulikult - vähemasti näiliselt - oma taldrikul. "Ja ma ju vahetasin töökohta," kerkisid naise heledad silmad nüüd noormehele. "Ma töötan nüüd ostukeskuses, hollisteris.. ametlik ametinimetus on FLOOR MODEL, kuigi see hõlmab põhiliselt täiesti tavalist klienditeenindust selle lisaga, et seisame vahetustega klientidel enam-vähem ukse peal vastus ja peame oma catchphrase pildudes ilusad olema - hetkel on selleks "HEY, WHAT'S UP!?" jätkas Brooklyn kiirustatult, laskmata mehel eriliselt midagi vahele öelda, vältides sellega küsimusi tema väikese "AA koosolekud ja miitingud sponsoriga" kõrvalepõike kohta. Miks ta oli üleüldse seda maininud? Võib olla sellepärast, sest ta ei tahtnud, et see tal tumeda pilvena pea kohal hõljuks.. võib olla sellepärast, sest ta teadis, et mees saab varem või hiljem teada. Ta sai alati teada. Oli ainult aja küsimus mil nende isehakanud klatšimoor sellest terve linnakesele kuulutab. Oli ime, et see veel tema minevikku polnud paari mahlaka pildiga meelde tuletanud või kisendanud tema väikesest intsidendist linnakese sissesõidusildiga. "Aga töö on töö ja palk on noh.. enam-vähem. Elan siiani Scoti häärberis, mis on nüüd kordades paremas seisus kui varem.. ja jah.. võtan aktiivselt rohtusid ja üritan mõistuse juures püsida," lõi naine ka selle pisikese "oi, ma olen pooleldi hull" fakti lauale, olemata kindel miks ta seda tegi. Alles kaks sekundit tagasi tahtis ta elu eest taolisi teemasi vältida ning nüüd ladus ta kõik lihtsalt lauale. "Küsimusi?" andis Lynn viimaks mehele võimaluse suu lahti teha, olles seejuures reaalselt valmis kõige hullemaks.

Léon avas uuesti menüü ning silmas erinevaid roogi. Tuunikala ja vetika maki kõlas päris hästi, Theo ei olnud küll mingi suur sushi fänn, aga ta proovis erinevaid alati. Mees oli juba poisikesena harjunud sellega, et tal võis kodus olla õhtusöögiks midagi üsna erinevat teiste tavalistest friikartulitest ja lihast. Mehe isa oli alati olnud suuremat sorti gurmaan, kes ostis reisidelt kaasa erinevaid jooke ja sööke. Uus tellimus sisse antud, lonksas Léon uuesti vett, ta valmistus pikemaks jutuks.

Theo hakkas sööma ning kuulas Brooklyni. AA koosolekud? Ei tea, kui suur tal siis see probleem lõppude-lõpuks oli ja kas tal läks alkoholismist paranemine hästi? Léon oskas piiri pidada, kuigi paar aastat tagasi ei saanud mehe kohta sama öelda. Siis oli tõesti hommikuid, kus läks kõvasti mõtlemist, et tuletada meelde eelmine õhtu. Mees neelas suutäie seent alla ja noogutas, kui Brooke selgitas enda töökohustusi, prantslane teadis küll, millest Lynn rääkis. Kas naine sai lubada siis sellises kohas õhtustamist enda palga eest? Nojah, Léon mõtles juba tulles, et teeb selle eine naisele välja, kuna taaskohtumist oli vaja kuidagi tähistada. Mees kortutas kulme, talle ei meeldinud fakt, et Brooke elas mingi sõbra häärberis täiesti üksinda. Mis naine oleks teinud, kui seal oleks midagi hullu juhtunud? Kas üksinda sellises suures majas on üldse mõnus elada? Äkki tulebki depressioon just üksindusest peale. "Ikka on küsimusi," muigas mees. "Miks sa tööl käid? Sul peaks ju päris suur summa veel pangakontol olema. Ma mõtlen see pärandus. Või talitad samamoodi nagu mina, et ei taha kõike elamiskulude peale magama panna?" uuris Léon. Tal oli veel küsimusi, aga need võisid oodata.

Kui Léon kinnitas, et tal tõesti on küsimusi, oli Brooklyn valmis kõige hullemaks. Või noh, tegelikult iga teemakohane küsimus tekitas tahtmise püsti tõusta ja sõnagi lausumata lahkuda. Tegelikult ei olnud Lynn väga enesessetõmbunud inimene. Varem oli ta ehk liigagi avameelne. Aga see teatav periood oli aeg, millest ta parema meelega ei tahtnud rääkida. Aga nii väga kui sa ka ei taha, pole võimalik poolt aastakest oma elust lihtsalt olematuks muuta. Eriti kui sa vabatahtlikult tagasi mineviku poole pöördud. Kuid mingil põhjusel kuskil mujal täiesti uuelt lehelt alustamine ei tulnud kõne allagi. Ta tundis, et ei saaks sellega hakkama. Olgugi, et ta Tree Hill polnud päriselt tema kodu, oli see parem kui Prantsusmaa, kus ta ema elas ning Inglismaa, kus elasid tema n.ö poolekohaga sõbrad. Siin oli Léon ja tema.. tema oli kõige lähem asi kodule, mis Brooklynil oli.

"Pärandus.. um.. see on selline.. huvitav küsimus," alustas blondiin omamoodi keerutades kui see esimene pomm viimaks tuli. Uue tükikese suhu pistnud viivitas naine pisut aega, jätkates alles pärast seda kui lillkapsašnitsli veega alla oli loputanud. Pärandus.. või õigemini selle puudumine.. oli ilmselt kõige füüsilisem tõestus Brooklyni hukkaminekust. Esiteks oli see kõige ilmselgem tõestus isa surmast, teiseks oli see põhjus, miks ta emaga tülli läks ning kolmandaks selle puudumine.. praegusel hetkel näitas selgelt kui persse ta oma elu keerata suutis. "Põhimõtteliselt.. um.. seda ei ole enam." lõpetas Brooklyn viimaks oma mõtte. Hetkeks tekkis tal kiusatus valetada. "Ah, jah.. täpselt.. teen seda, mida sina teed" aga kaua üks inimene jõuab valetada.. eriti kui see nagunii varem või hiljem välja tuleb. "Nii et jah.. ma olen nüüd vaene." üritas blondiin seda mingisuguse huumoriga vürtsitada, mitte et see väga õnnestunud oleks. "Ei mingit guccit, pradat.. ilmselt peaksin ma elama mingisuguses ühetoalises kui poleks Scotti ja.. suure tõenäosusega ei saaks ma endale siin õhtustamist lubada.. kui ma ei teaks, et sulle pole mingi probleem selle eest tasuda.. jep.." lisas ta. "Ja enne kui sa küsida jõuad, mis ma sellega tegin. Põhimõtteliselt ma.. reisisin.. palju, kohutavatesse kohtadesse, kohutavates seltskondades.. väga tihti veel pealekauba. Siis üritasin ma oma muresid šoppamisega kaotada. Ei õnnestunud. Proovisin kallemaid poode. Noup. Sama hotellide ja peatuspaikadega. Rentisin siin-seal mõnda asja. Ostsin auto.. või paar. Jõin palju.. tegin muudki. Üllatuslikult on ka võõrutuskeskused kallid. Isegi kui kohus selle sulle kaela määrib, maksma pead ise. Ja trahvid on ka üpris kallid. Nii et jah.. viimane osa läks Tree Hilli pubidele ja baaridele ning kohalikele butiikidele." seletas naine toonil nagu poleks tal sellest kõigest suurt lugugi. Nagu see oleks miski täiesti normaalne. Nagu tal oleks sellest superlihtne rääkida. "Jap.." noogutas Brooklyn veel lõpetuseks, närviliselt alumist huult näkitsedes, enne kui kahvli järjekordsesse lillkapsašnitsli tükikesse surus. Ta ei osanud siiani oodata Léoni reaktsiooni. Mingil põhjusel oli ta valmis selleks, et mees judgib teda. Tõuseb püsti ja lahkub. Viskab filmidelikult mingisuguse rahatähe veel lauale ja teatab, et ei taha naist enam kunagi näha. See ei olnud Léonilik aga Brooklyn oli mingil põhjusel seesuguse kohtlemisega harjunud. Hullemagagi kui see, tegelikult.