Ülesmäge, allamäge

Carrie vaatas noormehe treenitud keha, mitte et ta ei oleks seda juba varem näinud, aga no silm puhkas kohe. Seth nägi hea välja. "Kuule, miks sa endale selle tätoveeringu tegid?" uuris Carrie korraga ja võttis enda uued kaardid samal ajal kätte. Ta vaatas neid ning hammustas õrnalt alahuulde. Ta vahetas kolm kaarti välja ning asetas maha...."Nelik."

Seth viis kiire pilgu tätoveeringu poole. "Sulle ei meeldi?" uuris ta muigega. "Okei, okei. Ma katsin gängi tätoveeringu sellega ära. Eemaldamine oleks ilmselt mingisugused jäljed ikka jätnud, katmine tundus loogilisem," vastas noormees. "Nelik? You got to be kidding me," lausus Josh ohkega ning võttis sokid jalast. "Sa teed sohki," turtsatas poiss, aga see oli lihtsalt kiusamiseks öeldud.

"Eih, lihtsalt mõtlesin, mis pani sind endale õlale roosi tätoveerima," muigas naine. Tavaliselt teevad mehed ikka midagi sellist, mis peaks näitama, et nad on mingid kõvad kutid nüüd. Samas see siin oligi ilusam ja ei jätnud Sethist mingit matcho muljet, kes öösiti tänavatel illegaalsustega tegeleb. "Milline see gängi tätoveering siis oli, kui tohib uurida?" küsis Carrie ning naeratas lustakalt, kui Seth enda sokid eemaldas. Vot, kellel nüüd riideid väheneb. Naine kogus kaardid kokku, segas neid ja jagas need siis uuesti laiali. Vaadanud enda kaarte, tõi ta kuuldavale ühe turtsatuse. Ta vahetas küll enamiku kaartitest ümber, aga ega see midagi ei parandanud. "Sa sõnasid kõik ära," vangutas Carrie enda pead ning asetas maha ühe emanda, "mu kõige tugevam kaart."

"Sest ma tegelikult armastan roose ja tahan õppida lilleseadjaks," muigas Seth. Yeah, right. "Siin oli W, selle all suurem W ja siis üks selline...Märk," rääkis noormees, vedades sõrmega jooni üle olematu tätoveeringu, mis oli peidetud suure roosi alla. "Näed, ja õnn on jälle minu poolel," lausus Josh rahulolevalt, lüües lauale neliku, mis koosnes kuningatest. "Anna see särk heaga siia," ulatas noormees demonstratiivselt käe ette, aga hakkas siis kaarte segama. Kuidagi õnnestus ta mastirea endale saada kahe kaardi vahetusega.

"Jah, muidug. Edu sulle sellega. Ma kahtlen, kas sa kunagi üldse mõnda lille kastnud oled," turtsatas naine ning vaatas tüübile otsa. Loodetavasti ta nüüd Sethi vastu liiga õel ei olnud, sest kes teab, mida kõike ta enda elu jooksul teinud on. "Mmm," noogutas Carrie kaasa, saades enamvähem aru, mida poiss näidata tahtis. Sellisel juhul on see rood küll väga õnnestunud kaunistus. "Ole aga lahke," sõnas naine ning võttis sujuva liigutusega enda särgi seljast, raputades kergelt enda pead, et elektrised juuksed tagasi paika saada. Seejärel ta viskaski enda särgi noormehele. Ise ta seda tahtis. Carrie muigas ja võttis uued kaardid kätte. Polnudki kõige hullem. Vähemalt praegu, kui ta ei teadnud, mis noormehel käes on. "Mul on üks mannetu maja," sõnas Carrie, pannes maha kolmedest ja neljadest koosneva maja. Tema tumedad silmad kinnitusid Sethile.

"Mm...Ei ole jah," nõustus noormees. Ta ei oleks viitsinud lilledega tegeleda ka. "Aitäh," venitas Seth ja mõtles, kas ta tõmbaks särgi katki, kui üritaks seda selga ajada, ilmselt küll. "Tead, tüdrukud varastavad alati kuttide riideid, aga vastupidi ei saagi teha," arutles Joshua lõbusalt. Tal polnud midagi selle vastu, kui Carrie oleks tahtnud mõne poisi pusa ära näpata, aga kooliõde vist peab ikka ametlik välja nägema. "Ja püksid," muigas noormees kavalalt, pannes kaardid maha, et ka Carrie neid näeks. "This is the best poker ever," lisas ta naeratusega, silmad üle naise keha liikumas.

"Kui sa kavatsed kuskile ülikooli minna, siis ma ootan ühte mugavat pusa," muigas naine, vaadates noormehele naeratades otsa. Ta võis ju olla kakskümmend seitse, aga see ei tähendanud nagu ta ei käituks mõnikord nagu armunud teismeline. "Ma arvan, et sa näeksid minu riietega väga veider välja, aga ega ma ei keela sul mu kapist midagi näpata," naeris Carrie. Sethile ei läheks ilmselt ükski tema asi selga. Heal juhul mõni lohvakas t-särk, aga naine ei tahaks seda katsetada. "Sa teed nalja...," turtsatas naine ja ajas ennast diivanilt püsti. Ta vaatas Sethile otsa ja raputas enda pead, enne kui pükste nööbi ja luku aeglaselt lahti tegi, enne kui teksad enda puusadelt maha lükkas ja neist siis sootuks välja astus. Nüüd oli Carrie vaid enda tumesinise, peaaegu musta pesu peal. Ta istus tagasi diivanile, asetades ühe jala sujuvalt üle teise. "Khm, sa peaksid kaarte jagama," tuletas Carrie muiates Sethile meelde.

"Yes, ma'am," lausus Seth naerdes. Muidugi organiseerib selle ära. "Ravensite pusa ei sobi?" uuris Joshua. "Näiteks selle kirju ballikleidi," pakkus mees välja. Talle ei mahuks see kohe kindlasti selga, sest Carriel on nii peenike piht vastupidiselt Joshuale. "Ei tee nalja," kinnitas mees. Joshua silmad imetlesid ikka veel Carrie keha, kui ta palus, et Seth segaks kaardid ära. "Peaksin küll," nõustus noormees, aga nõjatus naisele lähemale ja kaardid libisesid mehe käe juurde, kuhu ta toetus.

"Ma'am?" kordas Carrie, tuues kuuldavale turtsatuse ning hakates naerma. Keegi pole veel teda niimoodi kutsunud, aga eks ükskord on ikka esimene kord. Lihstalt naljakas, et see Sethi suust tuli. "Sobib," noogutas naine korrda ja lühidalt. Ta kuulas poisi juttu kleidi kohta ning hakkas lihtsalt naerma, sest see ettekujutus nägi tema peas lihtsalt liiga naljakas välja. Ta ei annakski seda kleiti. See oli liiga ilus ja maksis palju. "Mkm," raputas naine aeglaselt enda pead, asetades enda nimetissõrme tüübi huultele, kui too talle lähemale kummardus, "meil on mäng pooleli, mis vajab lõpetamist." Carrie muigas ja libistas sõrmega mööda Sethi rindkere kuni tema armini välja. "Kuidas sa selle said?" küsis ta tasasel häälel.

Seth noogutas. Täpselt nii, ma'am. "Tease," sõnas Joshua ning tundis naise sooja sõrmeotsa liikumas mööda rindkere alla. "Mind pussitati. Gängidevaheline kokkupõrge ja nii see lõppes," võttis Joshua toimunu väga lühidalt kokku. "Sellest jäi nii märgatav arm, sest mind õmbles kokku üks isehakanu," lisas noormees. Ta usaldas Carriet. Peale naise oleks mees sellest rääkinud ilmselt Treyle ja Ravenile, kui nad oleksid seda küsinud. Joshua tõmbus eemale ning hakkas tõsinedes kaarte segama, et nad uuesti välja jagada. Talle meenus kõik Warwickis ja mälestused polnud just kõige toredamad.

"Hea, et sa mingit veremürgitust ei saanud. Need isehakanud ei mõtle just alati sellele, et asi puhtalt tehtud saaks," lausus naine, tundes samal ajal, kuidas tema sees midagi justkui kokkutõmbus, kuulates seda juttu. Ei tea kui mitu korda on Seth enda elu jooksul surmaga silmitsi seisnud? Kindlasti rohkem, kui enamik inimestest. "See ei ole vist väga teema, millest sa rääkida tahaksid?" lausus Carrie rohkem retoorilise küsimuse, sest kes ikka tahaks meenutada enda elu halvemaid aegu. Asetanud õrnalt enda käe Sethi käele, mis kaarte segasid, vaatas ta poisile otsa. "Ma armastan sind täpselt sellisena nagu sa oled - koos sinu mineviku, oleviku ja loodetavasti ka suurepärase tulevikuga," sõnas ta siiralt. Ta tahtis, et poiss seda kuuleks ja teaks, et naine ei kavatse temasse teisiti suhtuda sellepärast, mida ta on teinud enda minevikus. See ei defineeri teda Carrie silmis. Ta on näinud lihtsalt liiga palju seda, kuidas inimesed tulevad täiesti põhjaläinuna ravile ja siis lahkuvad täiesti terve ja eluks valmis inimesega. Muidugi on ka neid, kes langevad tagasi, aga tihti on see vaid ajutine. Naine vajutas poisi huultele õrna suudluse. "Ma tahaksin nüüd seda sinu armast muiet näha, mis mind juba esimesel korral külmaks ei jätnud," lausus Carrie õrnalt muiates, üritades Sethi tuju tõsta.

"Oh, veremürgitus oleks selle kõige kõrval olnud ilmselt väikseim asi," arvas Joshua. Paranemine oli ääretult valus ja ebamugav, ta ei saanud normaalselt pea kaks nädalat kõndida. Õnneks oli Kat tema eest hoolitsemas, muidu oleks ilmselt Joshua haava veelgi rohkem rikkunud. "Ei taha jah," nõustus Joshua, kuigi Carrie ei vajanud ilmselgelt küsimusele vastust. Noormees tõmmati enda mullist välja naise poolt, kelle käsi pani Joshi kergelt võpatama, enne seda jooksid mehe mõtteist läbi pildid minevikust. "Ma tean. Sa oled seda mulle öelnud," vaatas Seth naise silmadesse. "Ma armastan sind ka," kinnitas noormees ning vastas suudlusele. Ta hingas sügavalt sisse ja välja ning naeratas. "Juba esimesel korral jah. Siis võõrutusravil?" küsis Josh.

"Aga mulle tundub, et sa unustad selle vahepeal ära," lausus naine, vaadates poissi hetkeks mureliku pilguga. "Jah. Sa olid kõige võimatum patsient, kes mul kunagi olnud on ja ilmselt ka positiivseim," sõnas Carrie õrna noogutusega, meenutades neid kordi, kus ta haiglas Sethiga tegeles. Kui naine temalt küsimusi küsis, uuris noormees vastu tema elu kohta. Kui Carrie teda läbi vaatas tegi ta lolle märkusi ja mida veel. Samas sai temaga ka rääkida, kui ta õhtuti rahulikum oli. Naine tajus kohe, et selle inimese koht ei ole selle haigla seinte vahel. "Aga äkki lõpetame selle mängu nüüd ka ära - jaga aga kaardid laiali," viis Carrie nad tagasi pokkeri lainele, hoides siiski enda tumedaid silmi kindlalt Sethil.

"Ei unusta," ütles Seth. "Ära muretse minu pärast," lisas noormees lõbusamalt. Carrie vaevas niigi Joshuaga enda pead ja võttis probleeme enda kanda, noormees ei soovinud seda. Mõnikord Seth mõtles, et oleks parem, kui Carrie ei oleks poissi sama palju armunud kui Seth Carriesse. Samas võis see loll mõte olla. Joshua jagas kaardid uuesti laiali ja vaatas enda omi. Kolm kaarti välja vahetanud, sai ta endale ässade kolmiku.

Hea on öelda, et ära muretse, aga kui sa kedagi armastad, siis sa lihtsalt hoolid neist ja sellega käib kaasas ka muretsemine. Carrie naeratas siiski poisile ning võttis maast enda kaardid. Tal polnud vaja kaarte välja vahetadagi, sest kõik kaardid tema käest olid ristid ehk siis ilus mast oli kokku saadud. See oli küll tühipaljas vedamine jagamisega. Halvasti segatud kaardid? Carrie asetas õrna muigega enda kaardid maha, et noormees neid ka näeks.