Jo'ga söömas.

Oli reede õhtu ning Sam oli treeningult veidike varem ära tulnud, sest ta pidi kodus veel pesemas käima ja enda ülikonna keemilisest ära tooma. Tavaliselt oleks ta mingi meeskonnakaaslase juures sellel ajal juba õllepudelit avanud aga täna oli veidike teistmoodi. Nimelt oli sam Jo viimaks endaga kohtingule kutsunud. Kaua nad ikka niisama flirdivad. Mees istus enda autosse ning sõitis siis tüdruku maja juurde. Ta tuli autost välja ja jäi suitsetades tüdrukut ootama. Sam ei tahtnud seda endale tunnistada aga ta oli veidike närvis.

Reede õhtu, mis seal ikka. Koolis oli vahva...NOT! Ega Jocelyn ennast kaua koolis piinanudki, vaid tõmbas juba enne viimast tundi sealt heaga minema. Raelyn veidi kobises kodus selle pärast, et puudumisi ei tohi lasta ja Jocelyn jääb maha ja tema õppeedukus langeb ja...oeh. Jo ei viitsinud enam neid sõnu kuulata, kuna Rae kõlas täpselt nagu nende ema. Igatahes käis ta kuskil kella viie paiku duši all ning pani selga musta ülaosa ja punase seelikuosaga kleidi. Oma kergelt lokki hoidvad pikad juuksed Jo sirgendas. Meik veel peale ja valmis ta oligi. Pannud veel saapad jalga ning mantli peale, läks Jocelyn majast välja, kuni seda armsat vallatute lokkidega poissi juba ootamas nägi. "Koni," muigas ta suitsetavat noormeest nähes, kuid see oli pigem sõbralik nokkimine.

Nii, kui Samuel nägi Jo'd väljumas, viskas ta koni maha ja astus peale, visates kiirelt ühe suuvärskendaja suhu. "Tere," lausus ta lõbusalt. "Sa näed väga kena välja," lisas ta tüdrukule, kui oli talle pilgu peale visanud. Sam naeratas ning ulatas neidisele roosi, mille ta enne valmis oli ostnud, seejärel tõmbas ta auto ukse lahti ja ootas, et Jo sisse istuks. Poiss läks ise rooli ning tõmbas turvavöö peale, tüdrukute juures pidi korralik ikka olema. Seejärel käivitas Sam masina ning liikus kohalt.

Nähes, kuidas Sam Jocelyni läheduses käitub, hakkas tüdruk naerma. See oli nii naljakas, aga samas lihtsalt üliarmas. Huvitav, kas tüüp jätaks suitsetamise üldse tema pärast maha? Hmh, vaevalt küll. "Tere sullegi," ütles Jocelyn lõpuks korralikuma tervituse ning jäi Samueli silmitsema. Muianud hetkeks, sasis Jo õrnalt Samueli lokipahmakat ning noogutas. "Sina ka. Armsake, nagu alati," lausus näitsik lõbustatult. "Awww...aitääh," oli Jo meelitatud, kui Sam talle roosi tõi. Nii armas temast. Võtnud ilusa lille vastu, istus Jocelyn autosse ja tõmbas ise ka turvavöö peale, olles ees ootava õhtu pärast äärmiselt elevil.

Sam toksis närviliselt sõrmega rooli, kui nad ristmikult, Tree Hilli ainukese foori taga seisid. "Kuidas päev möödus?" alustas ta vestlust ja viis korraks pilgu Jo'le, siis aga tagasi teele, sest foor muutus roheliseks ning nad said edasi sõita. Pikk ma ei olnud minna enam. Tree Hillis olid üldse kõik maad üsna lühikesed.

See, kuidas Samuel närviliselt sõrmedega rooli toksis, pani Jocelyni muigama. Chill, dude, Jocelyn on oma ja ei ole midagi, mille pärast põdeda. Tüdruk ise oli ju ka kohtinguga nõus ja pigem põnevil, pealegi Sam meeldis talle. "Tahad tõesti teada?" küsis Jo muiates, viies oma tumedad silmad Samuelile. "Algas koolis, tulin viimasest tunnist ära, mille peale mu õeraas mulle jälle hullu loengu maha pidas," rääkis neiu. Et siis päev möödus nagu ühel teismelisel ikka. "Aga muidu ootasin tänast õhtut," lisas Jo õrnalt naeratades ning pani Samueli toodud roosi oma nina juurde, et selle lõhna tunda. "Sul?" uuris Jocelyn.

Sam juhtis osavalt autot läbi linna. Liiklus oli peaagu, et olematu. "Kool ja siis trenn, tulin ka veidike varem trennist ära, pidin mõnda asja veel enne sulle järgi tulemist tegema." Poiss saatis tüdrukule naeratuse.
Kohe olid nad ka Sunset Sushi ees ning Samuel parkis auto ära, kiirustades siis Jole ust avama. Ta ulatas tüdrukule käe ja aitas ta autost välja. Jäigi üle veel sushibaari sisse minna ja lauda istuda. Sam oli neile laua reserveerinud ning nad juhatati kahesesse lauda akna juurde, kust avanes tõesti imeline vaade ookeanile.

Muidugi, Sam oli ju ka Raven. Ei tea, kuidas see draama seal kaksikute vahel küll lahenes? Kui Sami ennast üldse huvitas, ehkki tegu oli tema tiimikaaslastega. "Mis see mõni asi oli, kui see saladus pole?" küsis Jocelyn õrnalt naeratades. Võib-olla polnudki midagi väga erilist, aga uudishimu tekitas ikka. Sunset Sushi oli aga nüüdseks juba pea kuu aega Tree Hillis viibinud Jocelynile uus koht. Või noh, mitte nii uus, aga sees polnud neiu seal varem käinud. Loodame, et tegu on ikka kohaga, kus pakutakse head toitu. Istunud lauda, jäi Jocelyn hetkeks seda imelist vaadet imetlema. Poiss on tõesti vaeva näinud. "Ma ei tea, kuidas sa seda kõike küll tegid, aga meie kohtingul on lihtsalt imeline algus," lausus Jocelyn tunnustavalt. Keegi teine pole kunagi tema pärast nii palju vaeva näinud.

Sam naeratas kavalalt. "Ah, nipet näpet," lausus ta, andmata siiski seda õiget vastust. "Väga tore, kui sulle meeldib," oli ta siis rahul ja õnnelik, et ta suutis midagi tüdruku meeleheaks ära teha. Kelner tuli lauda ja ulatas neile menüüd, Sam avas enda oma ja jäi seda uurima. Varsti pani ta mustad kaaned lauale ning viis pilgu tüdrukule. "Mida sa võtad?" päris ta jutu jätkuks.

Sami kaval naeratus pani Jocelyn hetkeks turtsatama. See oli kuidagi nii naljakas, aga armas ka. Sam oli lihtsalt selline cutiepie ja katsugu ainult oma lokid maha ajada! "Mulle ei meeldi see, ma armastan seda," lausus Jocelyn. Kuigi ta oleks ka vähemaga rahul olnud. No ju on väärt poiss, kui tema nimel pingutab. Kui Sam menüü lauale pani, haaras Jo selle enda kätte ning jäi seda vaatama. Nii palju häid sööke oli valikus, kuigi tegelikult otsustas Venus ikkagi sushi kasuks. "Sushi maitseks ära," vastas ta Samile ning pani mustad kaaned lauale tagasi.

Samuel naeratas ning lausus siis: "jah, ma mõtlesin seda sama." Ja juba kiirustaski teenidaja nende poole. Sam lasi Jo'l enne enda tellimuse öelda ning siis lisas sinna enda oma. "Ja tooge pudel teie parimat veini," lisas ta veel tellimusele ning ulatas siis menüüd tagasi kelnerile, kes nendega lahkus. Nooruk viis silmad tagasi enda kaaslasele ja naeratas. Samile oli esimesest silmapigust Jocelyn meeldima hakanud. Samile meeldisid kõik naised aga Jo oli eriline.

Jocelyn naeratas samuti ning vaatas oma tumedate silmadega Samuelile otsa. "Pingutad nii palju," sõnas neidis. Mitte, et tal selle vastu midagi olnud oleks, pigem vastupidi. Kui Sam palus kelneril parimat veini tuua, muigas neidis endamisi, viies oma tumedad silmad tagasi kaaslasele. Mis esimesena Jo'le Sami juures silma jäid, olidki tema armsad vallatud lokid, kuigi tema mõistis üsna hiljuti, et tunneb kuti vastu midagi enamat kui ainult sõprus. "Noh, Sammy, räägid mulle veel midagi põnevat?" küsis näitsik lõbusalt.

"Räägi parem sina," palus Sam. "Räägi, milline su elu enne oli, kui sa siia kolisid?" Poiss vaatas Jo'le silma ja toetas käed laua peale, olles valmis kuulama. Ta tahtis tüdrukust nii palju teada saada, kui vähegi võimalik. Nad olid küll siiamaani sõbrad olnud aga nad ei teadnud teineteise elust väga palju.

Okei, mis seal ikka. "Ma elasin Californias," hakkas Jocelyn rääkima, asetades ühe oma käe Sami käe peale. Ta lihtsalt ei saanud teisiti. "Elasin ema ja isaga, kes mulle igasuguseid piiranguid peale panid, aga millest ma rõõmsalt üle astusin. Raelyn oli ka, kuni ta X-faktorisse läks ja siis pärast seda saadet kuulsaks sai. Minul viskas elu Californias kopa ette ja tulin ka tulema, kuigi nüüd on Rae mulle nagu lapsehoidja. Õnneks ei ole ta nii hull nagu mu vanemad...ja siis veel tädi Leona ka, aga temal on suht kama," rääkis tüdruk. Palju teda ikka enam kontrollitakse, kui neiu juba augustis täisealiseks saab. "Ja sina?" uuris Jocelyn. "Kas sa oled siin kogu aeg elanud?"

Sam oli vägagi rahul, kui Jo enda käe tema käe peale pani ning poiss pani omakorda enda teise käe tüdruku omale. Ta kuulas huviga tüdruku elulugu ja naeratas siis. Kes meist ei ihanud sellises vanuses vabadust. Samil oli aga alati vabadust olnud. Vahel ta isegi igatses, et keegi rohkem kodus oleks. "Mu vanemad on lahutatud, ema elab siit umbes sada miili, õpetab väikses koolis. Isa tegeleb enda äridega ja teda ei ole kunagi kodus ning õde käib ülikoolis ja seega ei ole teda ka, ma olen enamus ajast üksinda. Sa ilmselt oled kuulnud ka nendest pidudest, mis minu juures tihti toimuvad. Sellepärast see ongi võimalik, et ma elan põhimõtteliselt üksi." Sam ohkas aga see oli selline pigem rõõmus ohe. "Õnneks saan ma vanematega väga hästi läbi, sellesuhtes pole nagu probleemi." Kelner tuli nüüd veinipudeliga ja valas mõlemale pokaalid täis. Sam ei tõstnud veel aga enda klaasi, tal oli jutt pooleli. "Vahel viskab küll see pidev üksiolek kopa ette, eks ma seepärast olengi endale niipalju tegevusi leidnud, korvpall ja üritan üldse võimalikult vähe kodus olla, sinna lähen ainult magama." Samuel muigas. "Aga mis ma ikka hädaldan, joome veini parem," lisas ta viimaks ning tõstis enda pokaali.