Loading...

"Väga tubli. Saan su üle ainult uhke olla," muigas noormees. Tüdruk on siis ennast ikka tõsiselt käsile võtnud. Sügisel ta küll rääkis, et tal on nii palju teha, et tal ei jää kooliks aegagi, aga vaata, millised tulemused nüüd on. Tuleb lihtsalt pingutada. Eks nii sai ka Rufus enda keskkooli ära lõpetatud. "Jason on jah mingil kuldaju, aga ta on seda ka alati olnud, sest minu teada ei istu ta peaaegu mitte kunagi õpikute taga. Sul on loomulikult tark vend," sõnas Rufus. Nad olid siiski kunagi parimad sõbrad ja seega ta ikka teab teda mingil määral. Muidugi viimastel aastatel ei ole ta Jasoniga nii palju aega veetnud.

"Peadki olema," lausus Jessica muiates. Eks tal endal ka uhke tunne, et end ikkagi õppima sundis ja üleüldse kätte võttis ja õpside jutule läks. Esimene samm on alati kõige raskem. Kaks aastat Tree Hillis looder olnud - üllatas küll, et õpsid olid nõus talle võimaluse andma. "Tark võib olla, aga jobu on ikkagi," lausus Jessica veel mõrudamalt kui plaanis. Enne kui Sayer küsima hakkab, otsustas ta asja natuke põhjendada ka:"Ma vihkan seda, kuidas ta kõigest alati omad järeldused teeb ja siis ei kontrolli ka enne hukkamõistmist, kas tema teooria üldse peab paika."

Sayer naeris kergelt tüdruku sõnade üle. Küll siis lõpetamisel näeb, mida noormees tunneb. "Nonoh...kust siis sellised sõnad?" küsis noormees, kuid sai ka kohe selgituse, mis pani Say enda kulme kergitama. See ei kõlanud üldse nagu Jason. Vähemalt see Jason, keda tema tundis. "Jason on küll viimane inimene, kes kedagi hukka mõistaks. Ma arvan, et te peaksite lihtsalt natuke rääkima. Võibolla olete te natuke üksteisest mööda rääkinud," pakkus Rufus. Ta lihtsalt ei tahtnud seda uskuda.

Lizzie juurest Say juurde polnud kuigi pikk tee. Jes ja Say olid juba Westside'i suurima pargi juurde jõudnud, mis viib otseteena Tremblayde juurde. Ja ikkagi jõudis Sayer enne küsida. "No ju siis väike õde tundus tema jaoks olema parim esimene inimene, keda hukka mõista. Tuletan sulle meelde, kes oli esimene, kes meie suhte vastu oli?" lisas Jessie oma lause lõppu küsimuse. See oli esimene kord, kui Jason oma õde nagu kurjategijat vaatas. Teine oli nüüd jõululaupäeval ja vot see tegi küll kõvasti haiget. "Üksteisest möödarääkimist pole olnud. Ma ei ole temaga..väga ammu rääkinud. Novembri lõpus või detsembri alguses millalgi," lausus Jessica, "ja ma ei ole kindel, et ma temaga enam rääkida tahan. Ma oleks pidanud selle asja kohe sealsamas ära klaarima, kui selle surmava pilgu sain. Nüüd, kui sellest on pea pool aastat möödas, olen ma kindel, et ta ei saa enam arugi, millest ma räägin."

"Kuule ma ei imest väga, et ta meie suhte vastu oli," lausus noormees. Ta ei tahaks, et tema tütar ka tulevikus mingise sellise kaagiga käima hakkaks nagu tema seda oli. "No võibolla oleks siis aeg telefon kätte võtta ja temaga rääkida ja muideks inimestel on raske enda käitumist seletada, kui nende ei räägita. Ma olen kindel, et te suudate selle ära klaarida millalgi," sõnas Rufus, "ja usu mind, sa ei taha kontakti enda vennaga kaotada." Hiljem ta ainult kahetseb seda.

"Ma ei imestaks, kui ta seda siiani on," lausus Jessica. Ja ta mõtles seda täiesti tõsiselt. Tundus nii lihtsalt. Jessica ei kahelnud selles, et ta suudaks Jasoniga kõik selgeks rääkida ja ega ta pole ka kunagi tahtnud oma vennaga kontaktki kaotada. Aga ta enam-vähem kaotas selle siis, kui Jason Sierraga käima hakkas, sest juba siis ta peaaegu ei näinudki oma venda. Ja nüüd, kui teda Tree Hillis pole, siis päris ausalt - kumbki pole teineteisega kordagi ühendust võtnud. Miks? Igatsus võib ju olla, aga see on ka kõik. Kui Jes rääkida tahab, helistab ta Sayerile ega tunne vajadust oma vennaga rääkida ja Jason eelistab Sierraga vestelda. Jessie ei lausunud selle koha pealt enam midagi. Klaarimine pole nagunii telefonis rääkimise rida ja jumal teab, millal Jason koju lastakse ja kas tal siis on aega õega rääkimiseks.

"Ma ei saa aru, kuidas sa enda vennast nüüd niimoodi räägid siis. Võibolla ta mõistis sind tõesti hukka, aga sellepärast, et ta sai asjast valesti aru. Seega tuleks teil maha istuda ja natuke rääkida. Päris raske on ju rääkida, kui kumbki selleks midagi ette ei võta," lausus noormees. Ta ikka lootis, et Jessica ja Jason saavad need asjad korda aetud, mis nende vahel on. Ei tahaks ju ometi pulmas õde ja venda täiesti võõrastena teineteise kõrval seismas näha.

"Tavaliselt ei saa õed-vennad seni läbi, kui nad sama katuse all elavad. Ju meil on vastupidi," kehitas Jessica õlgu, "ja kui ma püüaks temaga rääkida, siis raudselt ajab ta mu kõigepealt närvi, öeldes, et ma teen jälle sääsest elevandi ja solvun mõttetu asja peale, et ma olen lihtsalt ärahellitatud ja kõik peab ümber minu keerlema. Arva ära, kui palju tahtmis on niimoodi üldse temaga midagi klaarima minna." Sayga selle teema lahkamine ei vii ka hetkel kuhugi. "Räägime millestki muust," tegi Jessie ettepaneku.

Sayer kuulas tüdrukut, kuid ei lasunud enam midagi. Ta raputas vaid vaikselt enda pead. Ühel päeval Jessica veel kahetseb seda. Ausalt öeldes oli ja Rufusel siin hetkel tunne, et Jessica ajab ise asja hullemaks. Kui talle miski ei meeldi, siis mingu rääkigu enda vennaga. Võibolla Jason ei teagi, et midagi valesti oleks. Kuidas ta peaks siis teadma, et tulla näitsikuga rääkima. Ahh...parem kui Say ennast siia vahele ei seda. Las Hillid lahendavad ise enda pereprobleeme. Millest muust siis Jes rääkida soovib?

Eks Jessica sai ise ka aru, et ta on Jasoni peale rohkem solvunud kui asi väärt, aga täpselt nii jonnakas ta ongi - kui Tommie mõistab enne hukka, kui maad kuulab, siis ei taha Jes ise rääkima ka minna. Nii uhke on Jessie küll, et ise lepitust otsima ei lähe. Eks seda ole näha, kas Jas seda üldse märkab, et Jes ta peale solvunud on. Mõnda aega jalutasin need kaks vaikides. Mitte, et Jessical millestki rääkida polnud - ta lihtsalt ei suutnud otsustada, millist teemat kõigepealt lahata. Ja siis, kui Tremblayde maja juba vaateväljas oli, jõudis Jeanette otsusele. "Lizzie'l on sünnipäev paari nädala pärast, katsud ka kohale jõuda?" küsis Jes.

OT: Hint sulle, et roni sünnipäevale juba. ;D

Sayer mõtles hetke, enne kui näitsiku küsimusele vastama hakkas. Ta oli seda juba tegelikult uurinud, aga tema tunniplaan ei olnud just kõige parem, rääkimata treeningutest, kust nad enam kunagi ei pääsenud. Eks tuleb kuidagi endale see päevake tekitada. "Ma üritan, aga ma ei luba midagi. Kui ma tulen, siis ilmselt hiljem ja ma ei usu, et ma kauemaks kui paariks päevaks jääda saan," lausus Rufus.

Lootust on. Jes saab muidugi aru, et Sayerile on kool tähtis ja korvpall on sealjuures tema jaoks kohustuslik ning lisaks on tal veel töö. Tree Hilli tulemine on tema jaoks korralik planeerimine ja graafikute sobitamine. "Paar päeva on isegi hästi," arvas Jeanette. Jes oletas, et kui Say tuleb, siis juba järgmisel hommikul läheb ta lennukile ära. Aga kui ta kasvõi üheks päevaks veel jääda saaks, siis oleks see väga tore.

"See ei ole hästi," raputas noormees enda pead, "ma tunnen ennast nii halvasti, et ma nii harva sind vaatamas käin." Vähemalt ta käis. Nii palju kui ta Alexiga rääkinud oli, siis Liam pole jõuludest saati koju jõudnud. Huvitav, kas ta ei saa või ei taha tulla. Samas ega poiss ei tohiks muidugi enda nina sinna toppida. Muidu hakkavad veel inimesed ütlema, et tal on tunded Lexi vastu ja mida veel. Kellel seda küll vaja on. "Aga ma annan endast parim," lausus Rufus ning keeras jalgteele, mis nad majja juhatas.

Seda Jessie silmas pidaski, et vähemalt ta käib. "Sa ei pea end sellepärast halvasti tundma," lausus Jeanette, "see on täiesti arusaadav, miks sa tihedamini siin ei käi. Mitte, et ma ei tahaks, et sa tihedamini käis, aga tõesti, sa ei pea end sellepärast halvasti tundma. Vaatame asja positiivsema külje alt - mida vähem sa käid, seda vähem ma pead sa minu juurest ära minema." Okei, pole üldse positiivne, aga millegi muuga Jessie end lohutada ei oska. "Ja..ma ei tahaks sulle mingeid lisakohustusi peale panna, aga kui sul peaks juhtuma aega olema, siis sa võiksid Lizzie'le temast portree joonistada," pakkus Jeanette kingiidee välja. Lizandral on seina peal tühja pinda küll, kuhu pilt kenasti sobiks. "Isegi kui sa sünnipäevale ei jõua, siis hiljem saab ikka üle anda," lausus Jes.

"Sul on huvitav mõtlemine, kas sa teadsid seda," lausus Sayer kergelt naerdes, kui tüdruk teatas, et seda vähem peab Rufus tema juurest ära minema. Selle loogika alusel ei peaks poiss üldse kohal käima. Siis on ainult ühe korra vaja lahkuda. Aga see oleks liiga suur piin. "Portree... nagu harilikuga või nagu täitsa päris maal?" küsis Rufus enda kulme kergitades. Ta teadis, ei ülikooli kunstistuudios oli piisavalt asju, et seal maalida saaks, aga poiss ei olnud värve juba ammu puutunud. "Olgu, eks ma vaatan, kuidas sellega saab," noogutas noormees, astudes trepist üles ning lastes siis näitsiku majja sisse. Ta sisenes ise hetk hiljem, hakates enda üleriided eemaldama.