Õhtpoolikul

Aria ei teadnud isegi, mida ta Hiltonist tahtis, ta lihtsalt astus hotelli sisse ning suundus hotelli baari poole. Seal istus ta leti äärde ning tellis endale ühe siidri, jäädes siis ringi vaatama. Kell oli viis, hotelli registratuur oli rahvast täis, kõik sibasid ringi, baaris oli hetkel üsnagi rahulik. Tüdruk lükkas juukseselgu kõrva taha ning rüüpas maasikamaitselist siidrit. Oli reede õhtu ning tüdruk ei teadnud, mida ta täna teha tahaks. Ta ei viitisinud klubisse minna, ta ei tahtnud pidu panna. Ta oleks tahtnud head seltskonda aga kõik tema sõbrad olid nädalavahetuseks ära sõitnud. Oli kuidagi nii juhtunud, et just sellel nädalavahetusel sõitsid paljud enda sugulastele külla või niisama reisile.

ot: kinni.

Kella viie ajal lõpetas Alejandro Hiltonis töö, aga kuna täna oli reede, ei kavatsenud mees kohe koju minna. Praegusel hetkel ei olnud kodus niikuinii mitte midagi teha, kuna peale vanemate ei viibi seal ilmselt kedagi. Tegelikult kavatses ta hiljem mõnele sõbrale helistada ja nendega koos midagi ette võtta. Saanud riided vahetatud, valis Alejandro sihtkohaks hotelli baari, kus talle mõnikord reedeti istumas käia meeldis. Baari jõudnud, märkas ta sealt üht kolleegi, kellega sai paar sõna juttu vahetatud, kuid mingiteks semudeks neid just pidada ei saanud. Vaevalt oli naine teise suunda kadunud, kui Alejandro märkas hoopis üht teist tuttavat nägu. Nagu ikka, ilmus sel puhul tema näole lõbus naeratus. Sammunud Arieli juurde, kes leti lähedal jooki libistas, jäi mees seisma. "Hola!" tervitas ta neidist. "Pole ammu näinud," lisas ta seejärel, pilk tüdrukule kinnitunud.

Ariel oli taas siidrit rüübanud ja just klaasi tagasi letile asetanud, kui tema juurde ilmus tuttav nägu. "Sina!" rõõmustas ta. "Hei jah!" Tüdruk naeratas säravalt. Just õige inimene, keda üle pika aja kohata. Muidugi, mees ju töötas siin, polnud ka ime, et teda siis kohata võis. "Tõesti pole ammu näinud. Istu, räägime!" Ari viipas enda kõrval asuva vaba baaripuki poole.

Nagu Alejandro polnud peaaegu kunagi pahas tujus, ei olnud ta Arieligi mossitamas näinud, mis tegi tüdrukust temale ka sobiva kaaslase sellisteks istumisteks. "Noh, kuhu oma sõbrannad jätsid, et siia üksi jooma tulid?" küsis noormees lõbusal toonil. Kui ta oli ennist mõelnud, et teeks mõnele semule kõne, siis praeguse seisuga kippus selline variant ära langema - seltskond oli tal ju nüüd täiesti olemas. Kui Alejandro oli end baaripukile istuma sättinud, jäi ta mõneks ajaks neidisele otsa vaatama. "Kool võtab aja ära? Või milles asi on, et sind nii harva kuskil näha?" uuris mees. Tegelikult võiks endale varsti midagi joodavat ka tellida, kuid kiiret pole kuhugi.

Ariel muigas lõbusalt, kui Alejandro viimaks istet võttis. "Juhtus kuidagi nii, et nad kõik on täna linnast ära." Ta rüüpas siidrit. "Ja ega ma ei kavatsenudki tegelikult juua, kõigest üks siider." Tüdruk asetas klaasi tagasi letile. "Ma ei teagi, kool kindlasti ka jah aga pigem olen kodus istunud ja niisama passinud." Tüdruk vaatas korraks baari ukse poole, kust valgus sisse mingi rahvamass. Siis aga viis ta pilgu tagasi sõbrale: "ja sa ise? Millega sa tegelenud oled?"

"Aga siis ongi hea, et sattusin siia juhuslikult sind lõbustama,"demonstreeris Alejandro taas enda säravat naeratust. "Siider ei kuulu tõepoolest ühegi tõsiseltvõetava alkohoolse joogi hulka - paras limonaad," nentis Alejandro. Naistele see tavaliselt meeldis, aga tema jaoks oli liiga magus. "Ma arvasin, et sind on kergem kodust välja meelitada, aga olgu. Küll mul see järgmisel korral meeles püsib," teatas noormees lõbusalt. "Minu aeg kulub põhiliselt siinsamas hotellis töötamisele, vabal ajal saab ka mõne semuga välja mindud, aga kodus istun ma harva," rääkis tüüp ning nähes, et leti taga mingit järjekorda praegu pole, otsis raha välja ning tellis endale klaasitäie rummi. Selle kätte saanud, pöördus tema tähelepanu uuesti neidisele.

Ariel naeratas sama säravalt mehele vastu. "No sa tead, et ega ma ka eriti kodus ei püsi muidu aga lõpu klass ju ikkagi, eksamid tulemas." Kahjuks jah, tüdrukul kulus nüüd palju rohkem aega õppimisele. Samas ei olnud ta kooli kunagi väga tõsiselt võtnud ja ta isegi ei teadnud, kas ta üldse tahab minna edasi õppima.
Kui Luis endale rummi tellis, tõstis tüdruk enda siidriklaasi ning koksas seda kergelt mehe oma vastu ja rüüpas siis enda jooki. "Niisiis, mis meil täna plaanis on?" päris ta lõbusa muige saatel.

Õige jah, Ariel oli Senior. Viimases klassis tuleb ju eriti pingutada, kui tahetakse elus kaugele jõuda. Muidugi oli üheks võimaluseks ka laisklemine ja vanemate rahakoti peale lootmine, kuid seda Alejandro ei harrastanud. Talle on meeldinud juba lapsepõlvest saati kõike ise teha ja endaga hakkama saada. Seda juhtus harva, et ta kelleltki abi palus - pigem paluti temalt. Löönud neidisega klaasi kokku, võttis ka Ale oma joogist väikese lonksu - rumm oli siin hea ning seda ta tavaliselt ka tellis. "Ma loodan, et sina ei kuulu järjekordselt selliste noorte hulka, kes kohe pärast lõpetamist Tree Hillist uttu tõmbavad, et vähemalt paarisaja kilomeetri kaugusel asuvasse kolledžisse astuda." Kahju oleks, kui Ariel ka minema läheks. "Enne siiatulekut mul erilisi plaane edasiseks polnud, aga kuna sina ka siin oled, võib ju koos midagi mõelda," vastas Luis neidise küsimusele.

Ariel silmitsest rahulikult Alejandrot ja naeratas. "Kui aus olla, ei ole mul õrna aimugi, mida ma edaspidi teha tahaksin. Pea on täiesti tühi." Ta võttis taas ühe lonksu. "Alguses, kui ma siia kolisin, esimesel keskkooli aastal, arvasin ma, et nii, kui kool lõppeb tõmban uttu siit aga nüüd ei tahaks enam kuidagi ära minna, usu või ära usu aga ma olen seda pisikest linna tõeliselt armastama hakanud." Tüdruk vaatas poisile otsa. "Ja ma eeldan, et sina ei kavatse ka kuskile minna?" Taas rüüpas ta enda jooki, klaas ei tahtnud kuidagi tühjaks saada. "Vaatame hiljem, kuhu lähme," mainis ta siis, sest hetkel ei soovinud ta veel lahkuda.

Kuulnud, et Aril polnud edasised plaanid veel paigas, ei olnud Alejandro sugugi mitte üllatunud. Ega kõik siis temasugused pole, kes juba enne Freshmani staatuse omandamist teavad täpselt, mida kuskil viie aasta pärast teha tahavad. "Küll sa selle varsti välja mõtled," arvas mees. Kui Ariel mainis, et mingeid lahkumisplaane tal ei ole, võis Alejandro rõõmustada - tema gängikaaslane jääb siia alles. Vähemalt esialgu. "Ja kui mina aastaid tagasi Mehhikost siia kolisin, ei jätnud see linn mulle alguses üldsegi mitte head muljet, kuid ajapikku mu arvamus muutus," pidi kutt tunnistama. "Loomulikult ma ei lähe. Ma ei saa täiesti kindel olla, kuhu oma eluteel välja jõuan, aga lähiaastatel vaevalt midagi muutub." Lonksanud samuti vahepeal enda jooki, viis Ale pilgu neidisele tagasi. "Muidugi, aega on veel. Ma alles jõudsin siia," ei keerelnud ka Alejandro peas veel ühtki minekuplaani.

Arieli siider sai viimaks otsa ja ta tellis endale siiski uue, sest nüüd oli tal ju vestluskaaslane ja ta ei tahtnudki veel koju minna. "Kuidas töö edeneb, on palju kliente?" küsis tüdruk huviga. Tal hakkas peas juba üks mõte võimust võtma, et peaks ka Alejandro juurde minema, need käed tegid kindlasti imet. Tüdruk vaatas poissi uuriva pilguga, imelik, et ta varem tähele ei olnud pannud, kui imeline naeratus Alel on.

"Kliente ikka leidub. Ei ütleks, et ma ilma tegevuseta passiks," vastas Alejandro neidise küsimusele. Paljud kliendid olid ka sellised, kes käisid tema juures rohkem kui ainult ühe korra. Selle üle oli mehel hea meel, kuna järelikult jäädi tema tööga rahule - vastasel juhul ju mitmendat korda ei tuldaks. Tema töö juures oli hea ka see, et sai tihti uusi tutvusi. Ja loomulikult meeldiks Alele, kui ka Ari kunagi tema juurde endale aja kinni paneks. Kui aga Ariel teda uuriva pilguga silmitsema jäi, kergitas noormees küsivalt kulmu. "Näed midagi huvitavat?" küsis ta lõbusal toonil.

Ariel naeratas kavalalt, kui Alejandro märkas, et Ari teda vaatab. Seejärel ta noogutas. "Jah, vägagi palju huvitavat," vastas ta mehele. Muianud, lisas ta: "tegelt ma mõtlesin, et ma tahan ka sinu juurde aega kirja panna. Katsetaks järgi, mis imet need käed siis teha suudavad." Tüdruk rüüpas siidrit ja vaatas taaskord baaris ringi. Sinna oli väga palju rahvast juba kogunenud ning nende ümber baariletiääres tilpnes ka palju kliente. "Äkki näitad mulle enda tööruume?" päris Ariel. Kahekesi oleks palju parem kuskil rääkida. Hetkel ei mõelnud Ariel sellega midagi siivutut.

Alejandro vaid muigas Ari vastuse peale, aga ei lisanud rohkem midagi. Ta juba enam-vähem aimas, mida neidis selle 'huvitava' all silmas pidas. "Aga palun. Sinu jaoks leiab alati aega," sõnas mees, kui oli korra enda järgmise nädala graafiku peas läbi käinud. Tavaliselt oli varahommikul rohkelt tühimikke, kuna sellel ajal käis tema juures vähem inimesi kui muudel aegadel. Kuulnud neidise küsimust, kergitas Alejandro korraks kulmu ning jõi enda joogiklaasi tühjaks, enne kui vastuse kuuldavale tõi. "Saab ikka. Tahad kohe minna?" Temal vahet ei olnud, kuna nad sinna lähevad, sest võti oli mehel nagunii kogu aeg kaasas.

Ariel noogutas. Kohe jah. "Kas sul üleval midagi joodavat on,?" päris ta mehe käest. Kui ei ole, siis võivad nad ju baarist midagi kaasa osta. Tüdruk ajas ennast juba baaripukilt püsti ning otsis taskust raha, et enda jookide eest tasuda. Siis jäi ta naeratades Alejandro poole vaatama ning kohendas enda riideid, need olid istudes veidike korstu läinud.