i think I'm lost?

Tuli tõdeda, et Tyleri jutus oli iva.. Amaria tõepoolest ei olnud enam nii kaine kui ta tahaks ja enda koju sõitma laskmine oli ainuõige viis. Ainult, et.. mis ta emale ütleb, kui keset ööd sisse sajab? Ah, küll selle jaoks saab midagi välja mõeldud. Kui ta ei oleks praegu lasknud Tyleril talle takso kutsuda, siis mida ta oleks edasi teinud? Istunud mehega baaris edasi mängides tõde ja tegu? Ei, see oli halb mõte. "Olgu peale, kutsu mulle takso," otsustas ta, võttis oma joogiklaasi kätte ning jõi selle tühjaks. Okei. Nüüd oli tal keres kaks siidriklaasi ja kaks tekiilapitsi. Vähemalt tuleb hea uni? Ta võttis kõrvalistmelt enda salli ning pani selle endale ümber, jättes mantlihõlmad endiselt veel lahti. Kaua takso sinna üldse tuleb? Ilmselt mitte kuigi kaua..

Tyler muigas rahulolevalt ning võttis oma telefoni, helistades ühte taksofirmasse. Mõne hetke pärast pani mees telefoni ära ja jõi oma õlleklaasi tühjaks. "Lähme õue?" pakkus Ty. Ei tohiks kaua minna, kui takso seal on. Kurb. Mehe seltskond läheb ära. Aga noh, mees saabki koju magam minna. Homme nagunii vaja Brent lasteaeda viia ja värki. Mees tõmbas oma tagi lukku natuke kinni, tasus arve baaris ning oli valmis väljuma.

"Olgu peale," sõnas Amaria noogutades, pannes enda mantlihõlmad nööpidega kenasti kinni, sest tema mäletamistmööda oli õues viimati külm olnud. Vaevalt, et praeguseks oli soojemaks läinud. Ta ootas, kuni mees oma tegemistega ühelepoole jõudis, vaadates samal ajal baaris ringi. Tõepoolest, kaua see baar üldse lahtiselt püsis? Varsti ilmselt pannaks see kinni ja siis peavad kõik need kustunud inimesed ennast kodu poole vedama. Tore eluke neil. Nähes, et Tyler valmis sai, suundus ta väljapääsu poole ning üsna kiirelt olid nad ka taas värske õhu käes. Amaria tundis, kuidas juba üks tuuleke kohale jõudis tulla, et tema juuksed kergelt lendama panna. Ta vaatas ringi, kuid mida veel kohale polnud jõudnud, oli takso. Ta pööras ennast Tyleri poole. "Niisiis.. Aitäh sulle seltskonna.. ja jookide eest," sõnas ta, naeratades korra.

Tyler tõmbas oma tagi lukku vähe rohkem kinni, kui nad välja olid astunud ja tuuleiil vastikult talle kraevahele puhus. Brr! Sees oli hea soe ikka. Vaata et saadab tüdruku auto peale ja siis kobib sinna tagasi. Samas, kui ta juba väljas on, võiks ju koju minna. Ty muigas neiu tänu peale ning tõstis oma pruunid silmad tüdruku silmadele. "Pole märkimist väärt," arvas Ty. "Sind aitaks teine kordki," muigas Ty. "Kuigi sa peaks oma motikahirmust üle saama. Mõtle, oleksid juba ammu kodus," sõnas Ty. Samas, siis poleks neil nii fun olnud, kui neil oli. Kui Amarial üldse oli fun nii nagu Tyleril oli.

Aitaks teinekordki? Nojah, järgmine kord kavatses Amaria tõsiselt jälgida seda, et ta saaks ikka igal ajal kuidagi koju minna. Jah, seekord oli tal tõepoolest vedanud ja mingisuguse ilge tänavavägistaja asemel tuli lihtsalt üks lõbus mees talle vastu, kes pakkus oma seltskonda. Ta pööritas silmi, kui Tyler motikahirmu mainis. "Usu mind, see ei ole nii kerge," lausus ta kindlameelselt, viies pilgu samal ajal eemale. Ta märkas mingit valgusvihku, mis tähendas ilmselt seda, et takso on kohe-kohe kohal. Jeeee.. "Ma olen varem korra mootorratta seljas olnud. Ei kutsu väga tagasi," lausus ta, liikudes samal ajal aeglaste sammudega teele lähemale. Samal ajal jõudis takso kohale ning Maria viis hetkeks sellele pilgu. Juht ei paistnud just kuigi rõõmsa näoga olevat.

"Ma sõidan ohutult," lubas Tyler, nagu kavatseksi Amariat sõitma viia. Tegelikult ilmselt ei satu ta neiuga isegi kokku enam. Kui suur tõenäosus see ikka oli, et nad teineteist veel näevad. "Su kuldne kaarik on kohal," muigas Ty endiselt lõbusalt. Ta astus takso juurde ning avas selle tagumise ukse, seejärel andis ta taksojuhile üsna suure rahatähe. "Vaata, et ta ilusti koju jõuaks, eks," ütles Ty taksojuhile ning tõusis siis taas, et Amariat naeratades vaadata. "Nooh, ongi meie deit läbi. Ilusat kojujõudmist sulle ja vaata, et sa mind ikka unes ka näed," muigas Tyler kui neiule ust lahti hoidma hakkas. Hetke veel niimoodi seisnud, tõmbas ta Amaria järsku enda embusesse ning suudles teda kirglikult. Mitte liiga kaua tho. Kui ta tüdrukust lahti lasi, astus ta sammu taksost eemale. "Head reisi," muigas Ty kavalalt. Talle lihtsalt nii meeldis spontaanne olla. Pealegi ei pruugi ta neiut tõesti mitte kunagi enam näha. Las Amarial olla siis mõtlemisainet või vähemalt mingigi põhjus, miks Ty'd nii lihtsalt mitte unustada.

Jajah, teadagi seda "ohutut" sõitmist nende mootorratturite puhul. Kui juba kord selline masin enda võimuses on, siis ega väga enam piiri endale peale ei pane. "Mhmh," noogutas ta kaariku saabumise peale ning ootas seejärel, kuni Tyler eest ära tuleb, et ta autosse ronida saaks. Ta küll kuulis seda lauset, mis Ty autojuhile ütles, kuid seda ta ei näinud, kui palju raha ta mehele andis. Lõpuks tuli mees sirgu tagasi ning tüdruk naeratas talle, oodates nüüd, et ta autosse juba istuda saaks. Kuuldes lauset, turtsatas ta korra sõnade "deit" ja "teda unes nägema" peale ning avas suu, et autosse istumise ajal talle vastus öelda, kuid rääkimiseni ta ei jõudnudki, sest järgmisel hetkel oli ta Ty embuses, mehe huuled tema omadel. See tuli ilmselgelt neidise jaoks väga ootamatult ning peale mõningaid sekundid, mille ajal tema aju juhtunut registreeris, suudles ta niivõrd-kuivõrd ettevaatlikult meest vastu. Kuni too siis temast eemaldus, jättes Amaria kergelt segadusseaetune ning hingetuna talle otsa vaatama. Kas see oli nüüd koht, kui ta pidanuks kõrvakiilu lajatama? Hinganud sügavalt sisse, ostsustas ta seda siiski mitte teha, sest mees oli pagana heaks suudlejaks osutunud. Mis ei õigustanud sellist ootamatut käitumist, muidugi.. Teadmata, mida öelda või teha, istus ta lihtsalt autosse, enne ukse kinni panemist korra veel peatumas. "Head ööd, Tyler," sõnas ta, pannes seejärel ukse kinni. Korra uuesti sisse hinganud, ütles ta autjuhile oma aadressi, kes üsna peatselt ka kohalt sõitis.