i think I'm lost?

Ot.: Ma olingi kahevahel, kas kirjutada see "avas selle" või mitte

"Sinu jutust jäi mulje, nagu oleks ainult juues tore," lausus Amaria selle peale. Okei, nüüd ta oli segaduses. Nojah, oli ka muidugi võimalik, et ta sai enne valesti aru. Alkoholi peab oskama nautida.. Ta võttis pisikese lonksu enda siidrist, limpsates korra ka üle huulte, justkui testides, milline see maitse nüüd tegelikult on. Siider nagu siider ikka. Okei, mis iganes. Ta siiski ei osanud. Kuuldes küsimust, ei suutnud neidis lõbusat turtsatust ära hoida. "Mängu mängida? Kui sa just kaardid või lauamängu kusagilt välja ei võlu, siis seda me küll teha ei saa," lausus ta. Nojah, olid olemas ka joomismängud, aga need eeldaksid seda, et ta peaks palju jooma..

"Ei noh, juues ongi tore. Juua on ka tore. See ei tähenda, et täis peab jooma," muigas Tyler kavalalt. "Ja joomismängudeks pole teinekord vajagi kaarte ega muud lisavarustust. Aga need mängud ilmselt pole sinu teema," muigas Ty lõbusalt ja rüüpas jälle oma õlut. "Räägi siis mulle, mis sõbranna see on sul, kes öösel su tänavale viskab ja isegi bussipeatusesse ära ei saada?" küsis mees nüüd. Väga veider sõbranna tema meelest. Mitte, et tal väga vahet oleks. Ongi tema õhtu sisustatud.

"Kuid juues jääbki täis..," lausus Amaria. Vähemalt tema jäi. Nojah, ilmselt tema vastas istus mingisugune vana spets joomises ja joomismängudes, kes ei jää sugugi nii kiirelt täis kui neiu ise. "Ma ei eeldanudki, et neid kaarte ja värke joomismängudeks vaja läheks," sõnas ta, võttes enda siidrist lonksu. Kaarte ja lauamänge saab niisama ka mängida! Oli olemas ka näiteks strippokker.. Aga enne mängiks ta joomismänge, kui hakkaks ennast seal baaris alasti võtma. Samal hetkel avastas Maria, et seal ruumis oli tegelikult päris soe, nii et ta võttis enda siiamaani ümber oleva salli kaelast ära ning tegi mantlil nööbid lahti. Seljast ei hakanud ta seda ikka võtma. Veel. "Mh, asi ei ole nii hull," kortsutas neiu kulme, "me olime bussiaja juba välja valinud ning peatus asus põhimõtteliselt tema korteri kõrval, kuid siis suutsin ma sellest maha jääda ja sealt peatusest enam rohkem ei tulnud."

Tyler kuulas neidise juttu endiselt muiates. "Siis oleks ta ikka võinud sind ära saata," arvas mees. Mitte, et teda väga huvitaks selle neiu sõbranna moraalitase või midagi sellist. Ebaviisakas ikkagi. "Aga joome meie siis siin seni, kuni su buss tuleb ja vaatame, kas sa jääd täis või mitte," pakkus Ty muiates. Jube hea idee ju. Ta ei plaaninud neidu täis joota ja ära kasutada ega midagi. Ta lihtsalt otsis tegevust ja hetkel võttis ta tüdrukule seltsiks olemist ja tema bussi peale saatmist üllatavalt tõsiselt. Veel.

Amaria raputas selle vastuse peale pead. "Ma ei oleks lasknud. Ta nägi juba niigi väsinud välja," lausus ta. Pealegi ei arvanud ta, et ta nii hädine on, et suudab tänavatel ära eksida. Lõpuks oleks ta ilmselt niivõinaa selle bussijaama leidnud, isegi kui mees ei oleks kusagilt välja ilmunud. Neidis pilutas kergelt mehe poole silmi, võttes seejärel telefoni välja, et sealt kella vaadata. Pool kaksteist. Pool viis pidi buss tulema. "Neli tundi siidrit," lausus ta mõtlikult, vaadates hetkeks oma klaasi. No kui ta ühte klaasi mingi.. tund? Okei, nii kaua vist siiski mitte. Lõpuks tuleb tal enne vetsuhäda kui et ta jääb purju. Samas, kes teab tema nõrka alkoholitaluvust.. Ega ta ei pea ju ainult jooma. "Ma arvan, et ma siiski ei jää täis," lausus ta ning võttis enda joogist lonksu. Aga sellisel juhul on neil vaja palju rääkida, et ta igavusest oma klaasi kiiremini tühjendama ei hakka. Ta tõstis uuesti pilgu mehele. "Räägi mulle siis, mida sa tegelikult väljas tegid?" küsis Maria, suunates oma silmad käes olevale telefonile, et uus sõnum sisestada. "Sest vaevalt, et sa tegelikult ka niisama ringi käisid ja eksinud tüdrukuid otsisid." See kõlas tegelikult päris halvasti.. Otsis eksinud tüdrukuid. Nagu mingisugune potentsiaalne mõrvar või vägistaja või mida iganes.. Kustun kohe ära. Tulen hommikuse bussiga, trükkis ta samal ajal telefoni, saates selle järgmisel hetkel enda emale.

Tyler muigas ikka lõbusalt, kui Amaria küsis, et mida Tyler tegelikult väljas tegi. Uudishimulik tütarlaps. "Jalutasin. Värsket õhku on vahel nagu vaja," arvas mees. Ega tal päriselt erilist eesmärki seal väljas polnudki. Tahtis lihtsalt eemale saada kodust ja ühe suitsu rahus tõmmata. Kes teab, ehk oleks isegi Domi üles otsinud ja ta välja kutsunud või miskit. Aga nüüd oli tal hoopis lõbusam kaaslane. Tyler rüüpas oma õlut ja võttis ka endale paar pähklit, mille kohe suhu pistis. Talle ei meeldinud väga endast ja oma tegemistest rääkida. Ilmselgetel põhjustel. Või õigu poolest temale ilmselgetel, aga teistele siiski teadmatutel põhjustel. Ja mida vähem teised tema elust teadsid, seda parem oli. "Elad sa üksi või koos vanematega alles?" tundis Ty hoopiski huvi. Noh, kui koos vanematega, siis kas nemad ei muretse oma lapse pärast või midagi?

Ilmselgelt ei tahtnud Amaria seda vastust uskuda, sest temale lihtsalt ei mahtunud pähe, et keegi tahaks sellisel kellaajal lihtsalt niisama mööda tänavat ringi jalutada, kuid ta ei hakanud siiski midagi juurde ütlema või küsima. Kui tema ütleb, et jalutas, siis las nii jäigi. Tegelikult oli ta lootnud, et ta saab mõne pikema vastuse, sest pikematest vastustest saanuks rohkem teemasid edasi arendada, kuid see selleks. Kuuldes aga küsimust, kortsutas ta korra pisut segadusse sattunult kulmu. Miks ta seda teada tahtis? "Ee.. vanematega," vastas ta. No ta oli endiselt siiski ju keskkoolis.. Polnud kiiret kuhugi, kui katus peakohal ja soe toit laual. Ta vaatas hetkeks meest. "Sinult vast seda küsida pole mõtet," lausus ta, kerge muie näole ilmumas, mille ta siis kattis joogi huulile tõstmisega. Noh, eks muidugi oli siiski olemas ka võimalus, et too tüüp elas oma vanematega. Poleks olnud esimest korda, kui keegi temavanune.. Kui vana ta siis tegelikult õieti oligi? Maria hoidis oma silmi mehel, samal ajal tema vanust välja mõelda üritades. No üle kahekümne kindlasti. Aga kolmkümmend küll veel mitte.

Tyler naeratas, kinnitades oma sinised kavalad silmad Amariale. "Küsida võib ikka," arvas mees siiski. "Aga ma elan üksi," vastas Tyler. Mis oli vale, sest ta elas koos oma pojaga tegelikult. Aga seda ei tohtinud keegi teada. Mida vähem inimesi seda teadis, seda parem. "Räägi siis, millega sa veel tegeled peale siin ekslemise? Käid koolis ilusti?" uuris Tyler. Tõenäoliselt käis, kui ta emme ja issi katuseall veel elas. Iseasi, kas ülikoolis või keskkoolis. Hmm, keskaõpilane oli ka päris armas. Mis ajast keskkooli tüdrukud üldse nii kenaks olid muutunud? Oh right, ilmselt sellest ajast, kui Tyler nende jaoks liiga vanaks sai. Samas oli vanus kõigest üks tühine sõna või mis.

Üksi. Nagu arvata oligi. Või tegelt.. Huvitav, et talle see pähe ei tulnud, et mees võiks naise ja lapsega koos elada. Samas kui ta juba Amariaga nii sõbralik oli, siis oli millegipärast kaheldav, et tal naine kodus ootamas on. Kui tegu just kapriisitseva rasedaga ei ole. Mehed vist kartvat neid.. "Mhmh, koolis.." sõnas ta. Kas ta peaks lisama, et keskkoolis? Äkki oli see niigi ilmselge. Ta ei olnud isegi lõpuklassis. Tal oli endiselt nägemus endast kui päris noorest tüdrukust. "Ja sina? Ülikoolis? Või töötad?" küsis ta vastu. Ta võis ka muidugi mõlemat teha. Isegi keskas oli neid inimesi, kes kooliskäimise kõrvalt tööd tegid. Tema suhtlusringkonnas samuti.

Tyler turtsatas kergelt selle küsimuse peale. "Kas ma näen välja nagu ma õpiks kuskil midagi?" küsis Tyler. Peale selle, mida elu õpetas. Jahmn, temal oli isegi keskkool lõpetamata, sest elu õppetunnid olid väärtuslikumad ja raha oli rohkem vaja kui haridust. Ning ausaltöeldes ei kahetsenud Ty, et tal kooliharidust polnud. Midagi nagu saavutamata ei jäänud ju. Aga oma tööst mees ka rääkida ei tahtnud. "Kuule, sa midagi huvitavat ei taha teha? Näiteks tõde ja tegu mängida?" uuris Tyler lõbustatult. Palju toredam, kui niisama üksteiselt küsimusi küsida ju. Või mis?

Amaria kortsutas selle lause peale pisut kulme. "Ma püüan sisu mitte väga kaane järgi hinnata," lausus ta. Mismõttes nägi välja nagu ei õpiks kusagil.. Ta ei näinud ju väliselt nii kaak välja, et ülikooli ei kõlbaks. Täitsa vinks-vonks poiss. Või mees. Poiss ta enam küll välja ei näinud. Igatahes ei arvanud ta, et arvamus tema potentsiaalse ülikooliskäimise kohta nii väga imestavapandav oleks olnud. Aga igatahes tuli välja, et ülikoolis ta siiski ei käinud. Siis tööl? Mitte, et ta sellele vastus oleks saanud. Ta mõtles hetkeks pakkumise peale, noogutades seejärel. Pool osa sellest mängust mängivad nad juba nagunii. "Olgu peale, mina alustan. Tõde või tegu?" küsis ta, mõeldes alles seejärel, kas sellel mängul olid mingid lisakonksud ka, mille ta endale meelde tuletama oleks pidanud. Äkki pidanuks mingid piirid enne paika panema?

"Tegu," vastas Tyler, et neidis tema töö kohta küsida ei saaks. Ega üldse millegi kohta. Tho, see, et mängu nimi tõde või tegu oli ei tähendanud, et Tyler peaks ka tõde rääkima. Mitte miski ei kohustanud teda. Ei mingi mängu reeglid ega lihtne moraalikoodeks, et ta peaks neidisega aus olema. Aga tegude tegemine tundus hetkel igati tore.

Pagan. Seda ei olnud ta lootnud. Tal oli nii palju küsimusi peas. "Oookei," sõnas ta mõtlikult, vaadates baaris ringi, et endale mingeid häid mõtteid leida. Ta märkas mingisugust vanameest kusagil istumas, pea laua peale toetanud. Nojah, sobib alustuseks küll. "Mine selle mehe juurde seal ja küsi, kas ta on veel elus," lausus ta, osutades tolle sama vanamehe suunas, kes tal mõttes oli. Tegelikult kui mõelda, siis paistis see isegi täitsa oluline tegevus olevat. Äkki oli too infarkti saanud või midagi. See ei oleks ju tore olnud.

"Hmm," muigas Tyler. Nii mitte väljakutset pakkuv algus siis. Siiski ajas mees end püsti, kui oli oma õlle käest pannud ja astus tolle vanamehe juurde, patsutades talle tugevalt õlale. "Hei vana, elad veel?" küsis Tyler ning patsutas meest tugevamini õlale. Too virgus natuke ja kobises midagi vastuseks. Ty muigas ikka lõbusalt selle peale. "Äkki peaksid koju hakkama minema?" küsis Tyler ikka lõbusalt muiates. Vanames pomises jälle midagi vastuseks ning ajas end püsti, patsutades Tylerile veel õlale ja hakkas siis mitte kõige sirgemal sammul ukse poole tuiama. Tyler aga suundus oma kohale Amaria kõrval tagasi. "Niisiis, tõde või tegu?" uuris ta nüüd, kus tema enda tegu oli tehtud.

Amaria saatis Tylerit pilguga, kui ta tolle vanamehe juurde suundus ja õlale patsutas, kerge muie näol. Ta jälgis, kuidas vanamees ennast minimaalselt liigutas ja lõpuks, teisel katsel, ka püsti tõusis ja minema tuigerdas. No näedsa siis. Ta tegi isegi rohkem, kui neidis öelnud oli. Sai üks inimene halvast hommikust - või okei, halb hommik tuleb tal niikuinii, kuid vähemalt suutis ta tolle olukorda veidigi pehmendada - päästetud. Ta vaatas, kui mees ukseni jõudis, viies alles seejärel oma silmad tagasi Tylerile. "Tõde," sõnas ta, lootes, et see õhutab meest ka ise järgmisena seda valima. Peale selle oli tal natuke kartus selle ees, mida ta teoks välja pakkuda võinuks.