i think I'm lost?

"Ma ka ei tea ju! Ma arvan, et ma siiski olen õigel teel, aga ausalt öeldes see koht ei näe välja nagu kohe-kohe vaataksm ulle vastu bussipeatus," kostus täiesti inimtühjalt - vähemalt näiliselt - tänavalt üks heledat tooni naishääl, kui hääle omanik vaiksete kontsklõbinate, mis tekitasid tema poolpikad saapad, saatel mööda asfaltteed edasi sammus. Kuigi tema helepruun mantel ja suur tumepruun villane sall paistsid väga soojad, oli neidisel äärmiselt külm. Seda eelkõige tuule pärast, mis iga natukese aja tagant jälle välja ilmus ja tema nüüdseks juba üsnagi sassis lahtised blondid juuksed veel rohkem sassi ajas. Amaria pistis ühe käe tasku, kirudes ennast mõttes selle eest, et ta kindaid kaasa ei olnud võtnud. "No mina ei tea, need kõik näevad täiesti ühesugused välja," lausus ta valge korpusega nutitelefoni, hääl juba kergelt ärritunud. Nimelt oli ta päevasel ajal, kui oli veel tegelikult päris soe varakevade kohta, Westside'le ühele oma sõbrannale külla sõitnud. Tal ei olnud plaanis väga kaua seal olla, kuid jutud läksid aina pikemaks ning märkamatult oli õhtu saabunud ehk aeg kodu poole minemiseks. Kuna ta aga ise elas hoopiski teiselpool linna, oli koju saamise valikuid kaks - kas tellida takso või minna bussiga. Esimese jaoks ei olnud tal piisavalt raha kaasas, sest ta tõepoolest oli plaaninud lühikeseks ajaks tulla ja päevasel ajal ei ole mingit probleemi ühistranspordiga sõita. Kuid sellega, et ta kell 11 õhtul alles bussijaama poole minema peab, ei olnud ta ilmselgelt arvestanud. Tähendab - kas bussid üldse sõitsid sellisel ajal või?! Veidi aega sõbrannaga netis tuulanud, avastasid nad, et paaris kohas siiski peatub linnaliini buss veel ja viib ta kenasti eastside'le kohale. Peale selle oli üks nendest veel päris tüdruku kodu ligidal. Tuleb aga välja, et õhtuti on busside ajakavad veidi sassis, sest see buss, mille ta välja oli valinud, jõudis bussijaama natuke liiga vara ja lahkus sealt täpselt sel hetkel, kui Amaria hingeldades kohale oli jõudnud.

Väga halb olukord.

Siiski leidus kõigele lahendus ja natuke aega sõbrannaga telefonitsi rääkinud, avastasid nad uue koha, kuhu minna. Millega poldud aga arvestatud, oli see, et Maria ei tundnud absoluutselt westside' (sattus ta ju siiski sinna päris harva) ja kusagilt pärapõrgus asuvat bussijaama oli väga raske ülesse leida. "Jaa, ma läksin mööda seda tänavat ja siis veel sealt ka, aga.." Ta kuulas hetkeks teiselpool toru olijat. "Ma ei tea. Näinud ma küll ei ole." Veel vaikust. Seejärel kostus aga neiu suust raske ohe, mis väljendas seda, kui tüdinud ta sellest kõigest oli. Miks, oh miks küll, ei olnud ta taksoraha kaasa võtnud? "Okei, suva. Ma kõnnin edasi. Kusagil peab see ikka olema. Või siis kui ei leia, küsin kellegilt teed." Ta vaatas hetkeks kõhklevalt enda ümber. Tühjus mis tühjus. "Nojah.. Aga igatahes, okei! Ma lähen nüüd. Tsau!" Ja ta lõpetas kõne, lastes veelkord kuuldavale ühe sügava ohe. Ta sattus Westside'le heal juhul korra mõne kuu jooksul ja alati lõppes see halvasti.

Tyler kondas samal ajal suitsetades mööda Westside'i tänavaid ja otsis endale tegevust põhimõtteliselt. Ta musta tagi hõlmad olid lahti ja noorukil küll külm polnud. Ka sellest tuuleiilist mitte. Ta tõmbas suure mahvi oma suitsust ning keeras järgmisest tänavast ära, just sel hetkel, et kuulda üht näitsikut veidi eemal telefoni hädaldamas. Tyler mõõtis teda eemalt pilguga. Kindlasti mitte keegi, kes Westside'il iga päev liiguks. Noormees muigas ning kustutas oma suitsu. Ta astus kõrvalisemalt tänavalt välja, täpselt selle näitsiku selja taha siis, kui too oma telefoni ära oli pannud. "Eksinud?" küsis Tyler liigagi lõbustatult. Tema leidis endale nüüd ju tegevuse.

Kuna viimasel ümberringivaatamisel mingisugust erilist tulemust ei olnud ehk nähtaval ei olnud ühtegi inimest, kellelt teed küsida, jõudis Amaria enda pähe valmis sättida plaani, mis sisaldas lihtsalt edasi liikumist. Kunagi peaks ta ju ikka kohale jõudma.. Kuid enne, kui ta sammugi edasi astuda jõudis, kuuldis ta enda selja tagant kellegi võõra mehehäält, mis ta võpatades välkiirusel ümber pöörama pani, nii et ta telefon oleks äärepealt käest maha kukkunud. Aga, aga.. Ta ju ei olnud näinud kedagi enne? Kuidas seal nüüd äkitselt keegi oli? Neidis viis kiire pilgu üle mehe - paistis tume ja ohtlik. Niisiis raputas ta pead. "Ei, ei ole," lausus ta, pööras ennast uuesti ringi ja hakkas juba ära sammuma, kui siis poole sammu pealt peatus ja hetkeks kõhklema jäi. Ta ei saanud tegelikult ju lihtsalt ära minna. Ta siiski vajas teed ja äkki oskas mees teda aidata, sest sõnapaar "tume ja ohtlik" läks väga hästi Westside'ga kokku. Ta pööras ennast aeglaselt uuesti ümber. "Tähendab..," austas ta pisut kohmakalt, viies pilgu mujale. "Tegelikult olen küll, jah. Kas Te oskaksite öelda, kuidas siit bussijaama saab?" Ta hammustas kergelt huulde ning viis uuesti pilgu mehele. Endiselt oli liiga pime, et teda küll väga hästi näha, kuid tundus, et too siiski ei paistnud välja väga hull. Välimust ju iseenesest oli.. See muidugi ei tähendanud midagi. Ka sellised võisid vägagi halvad olla!

Tyler pidi juba kergelt pettuma, et tema väike lõbustus minema jalutab, aga näed, tuli tagasi. "Kuhu sul vaja minna on?" küsis Ty. Tema väga kedagi ei teietanud. Milleks võlts viisakus, eks ole. "Ma võin su ise ära visata kuskile, kui sa motikaid ei karda," muigas Tyler lõbustatult ning astus julgelt neiule lähemale, käed tumedate teksade taskutes. Ta blond juuksetukk oli püsti sätitud ja tema tumedad silmad jälgisid neidu huvitunult. Tylerist õhkas kindlasti salapära, aga tal oli liialt meeldiv naeratus, et üdini halvana tunduda. Vist. Vähemalt hetkel polnud tema naeratuses kübetki õelust. Too blond neiu oli täitsa kena ju. Huvitav, kas ta saaks ta ära rääkida kuidagi ja endaga välja kutsuda üldse? Proovida ju võis. Väljakutsed olid alati toredad.

Teietamine tuli Amaria puhul automaatselt. Nähes endast ikka mõned aastat vanemat isikut ei osanud ta muudmoodi. Neil oli isegi koolis õpetajaid, kes jäid kusagile kahekümnendate kanti. Neid ta ka ju teietas. "Eastside'le..," lausus ta, kahetsedes aga seejärel oma öeldut. Äkki oli see halb mõte? Ta oli ju kuulnud jutte mingisugusest Westside vs. Eastside juttudest. Tema ise neid küll niiviisi ei eristanud, kuid mõni teine isik.. Võõras mees ei paistnud lähemal vaatamisel tõepoolest nii hirmus, kui talle esimese pauguga pähe tuli. Temas paistis mingisugust lahkust, mis kaotas ettevaatlikkuse. Kuuldes mehe pakkumist, ajas hetkeks Maria silmad suureks. "Ee.. motikad?" Ta ei kippunud väga nende peale. Tegelikult ta vist isegi ei mäletanud, millal ta viimati ühe motika seljas istus. See oli vist päris ammu, kui ta keegi tuttav oli selle soetanud ja lihtsalt nõudis, et ta tüdrukule ühe sõidu teha saaks. Never again.. "Ee.. ma.. ee.. ma ei tea.. Ma arvan, et buss oleks siiski natuke parem variant," lausus ta kohmitsedes. Huvitav, kas peale tema tükk aega ringi rändamist mõni buss üldse käis veel või?

Mhh, damn. Ettevaatlik tibin. Tyleri lõbusat olekut see aga mitte muidagi ei häirinud. "Kiirustad koju?" küsis kutt siis edasi noogutades. "Ma võin su bussipeale ära saata, siis pole muretsemist, et keegi sulle kallale kipuks," pakkus Tyler lahkelt. Oi ta oli nii viisakas ja hoolitsev teiste suhtes, eks ole. "On sul kuskile kiire? Välja ei taha minna," küsis Tyler endiselt muiates. Küll ta oli sujuv.

"Mhmh," noogutas Amaria. Kuivõrd seda kiirustamiseks nimetada saab, muidugi.. Kuuldes mehe pakkumist, üllatus ta hetkeks. Mitte niiväga sellest pakkumisest, vaid seda, mida see niiöelda sisaldas. 'Et keegi sulle kallale ei kipuks'. Eeeee.. Ainuke isik, kes võiks talle praegu kallale kippuda, paistis olevat see sama mees tema vastas, sest mitte kui kedagi muud ju näha ei olnud. Kuid samas oli ka too nii äkitsi välja ilmunud ja kes teab, äkki on see mingisugune Westside' inimeste komme. Käia võimalikult varjudes.. "Okei," lausus neidis, andes sellega mõista, et mees võib teda bussijaamani saata ja ta oleks tegelikult edasi liikunud, kuid paistis, et ta oli ühe vägagi seltsiva inimese otsa sattunud. "Ee.. Ma olen väljas," lausus ta, olles pisut segaduses. Ja ta just ütles ju, et kiirustab koju.. Kuid ta ei hakanud seda uuesti mainima. Igaks juhuks.

Kodu polnud selline koht kuhu Tyleri meelest reaalselt kunagi kiirustama peaks. See oli kodu. Ega see eest ära ei libise ju ometi. Sinna sai alati minna. Ja vaevalt sedal midagi oli, mida ilmtingimata teha oli vaja. Tyler turtsatas lõbusalt neidise lause peale, et too on väljas. "Ei noh, ega sa ei pea minuga kuskile tulema, ma lihtsalt mõtlesin, et kutsun kena naisterahva välja," mainis Ty meelitavalt. Ta hakkas edasi astuma. Kutt võttis taskust oma telefoni ning vaatas kella. Päris palju oli juba. Kas sellisel kellaajal üldse busse liikus veel. "Mis sind siia kanti toob üldse, kui sa siinseid tänavaid ei tunne?" uuris Ty niisama jutu jätkuks, mööda tänavat edasi kõndides.

Kodu oli igatahes koht, kuhu kiirustada. Eriti veel siis, kui õues oli külm ja pime ja jahe ja hirmus ja halb ja tegelikult ta ema vist oletas ka, et ta täna ööseks ikka koju jõuab. Äkki peaks SMSi saatma, et tuleb hiljem? Samas kui ta varsti kodus on, siis pole vist isegi vahet. "Aa," sõnas Amaria selle peale, saades alles nüüd tegelikult sellele küsimusele pihta. Välja tulla.. Eeeh.. Nagu kohtingule? Võõra kutiga keset öist tänavat? Kui mees edasi liikuma hakkas, tegi seda neidiski, hoides temaga sammu. "Ma tulin sõbrannale külla.. aga siis jäin natuke hilja peale ja nüüd pean ma teise bussijaama minema, et bussi peale saada ja koju sõita," vastas ta, viies korra pilgu mehele, kuid pöörates selle seejärel tagasi enda ette. Kas ta peaks vastu midagi küsima? "Ja mida sina väljas teed? Sellisel ajal?" küsis ta rohkem nagu viisakuse pärast vastu. Raske oli kedagi teietada, kui tema sinuga nii semulikult suhtleb.

Wow, kogu oma elulugu ei taha rääkida juba? Päris palju infot ühest küsimusest. "Ma pakun, et sul on nutikas telefon, mis ise sulle teed juhatada oskaks," muigas Tyler vägagi lõbustatult. Asi, mida tema kasutas, kui pidi minema kohta mida ta ei tundnud. Nagu näiteks Tree Hill. Ta ei tundnud ei Westside'i ega Eastside'i alguses. Pidevalt riikus telefon käes ringi. Aga nüüd tundis ta juba põhilisi tänavaid ja bussipeatused leidis ikka üles. Olgugi, et ta väga bussidega ei sõtnud. "Mina jalutan niisama. Päästan eksinud neidiseid," muigas Ty lõbusalt. Järgmisest tänavast keerasid nad ära. Vähe pimedamale tänavale, aga sealt otse minnes sai kenasti suurema tee äärde, kus bussipeatus kindlasti oli ja sedasi hoidis isegi kenasti aega kokku.

Amaria kortsutas pisut selle peale kulmi. "Mu telefonil ei funktsioneeri see millegipärast. Varemgi see kergeks probleemiks olnud," lausus ta õlgu kehitades. Sellepärast ta sõbrannaga telefoni otsas rippuski - muud varianti tal bussijaama leidmiseks ei olnud. Sellegipoolest suutis ta ära eksida. Nii ebasobiv ent ometi nii etteaimatav.. Kuuldes vastust, vidutas Maria hetkeks kahtlustavalt silmi. Päästab eksinud neidiseid? See ei kõlanud väga.. hmm.. hästi. "Ahsoo," kostis ta sellepeale, oskamatagi tegelikult midagi lisada. "Nii et sina oled siis kohalik teejuht mitte siitkandist pärit inimestele," tegi ta sellest oma järelduse, tahtmata väga midagi muud mõelda. Lihtsalt üks lahke mees. Ei mingeid tagamõtteid. Talle väga ei meeldinud küll see mõte, et ümbrus aina pimedamaks läks, kuid ilmselt ei olnudki muud varianti.

"Jah, mina olen see teejuht pimedas," muigas Tyler ikka lõbusalt. Juhtis neidiseid öösiti bussipeale. "Ja sina oled see väike Eastside'i linnuke, kes usaldab suvalisi musta riietatud mehi Westside'il," ei saanud Tyler siiski oma mõnitavat pilget tagasi hoida. No come on. Kui kerge tal oleks praegu tüdruk siin samas ära vägistada? Kui ta seda sorti mees oleks. Aga Amara õnneks ta polnud selline mees. Juba paistsidki eemalt suurema tänava valgustused.

Mehe vaba ja lõbus olek kaotasid üha enam ka Amaria ebakindlat ja ettevaatlikku olekut ning ta näole ilmus isegi juba kerge muie, kui siis tüübi järgmist lauset kuulis, mis ta automaatselt paigale naelutas. Kuidas palun? "Mida..," alustas ta, kuid jäi siis vait, korra oma mõtteid kogudes. Mismõttes ta sellise järelduse teeb? Okei, eks tegelikult oli see arusaadav, sest ta ju põhimõtteliselt usaldas lihtsalt niisama ühte musta riietatud Westside'i meest, kuid siiski.. "Sulle teadmiseks, ma ei otsustanud lasta sul mind bussipeatusesse saata lihtsalt niisama kaalutlemata otsusel. See oli pikalt järele mõeldud koos olukorra plusside ja miinustega" lausus ta, liikudes edasi. "Pealegi, isegi kui sa osutuksid täielikuks kaabakaks, siis ma ei ole ju ometi nii nõrk ka ja oskan ennast kaitsta," lisas ta, olemata oma sõnades päris kindel. Põlvega munadesse ja kontsaga näkku? Peaks vist aitama.. Nojah, kui mehel muidugi mõnda relva kaasas ei olnud.

Tyler turtsatas kergelt ning vaatas lõbustatult neidise poole, kui too seisma jäi. Ta tahtis juba öelda, et tegi vaid nalja, aga siis rääkis tüdruk edasi ja Ty ei saanud muudmoodi kui pidi muigama. "Ära näkku löö, ma kardan kõdi," muigas Ty. Nad jõudsid nüüd suuremale tänavale ning bussipeatus paistiski sealt eemalt. "Ei noh, ma usun jah, et sa oskad end kaitsta. Ei hakka sulle nii igaks juhuks vastupidist tõestama," arvas Ty endiselt lõbusalt. Tegelikult oli ta täiesti kindel, et see väike linnuke ei saaks tema vastu. Kuidas ta saakski saada? Ty oli põhimõtteliselt tänaval üles kasvanud, lisaks sellele, et ta oli täiskasvanud ja tugev meesterahvas. Amaria oli aga väike õbluke naisterahvas. Tahtis ta seda või ei. Aga relvadega vehkima Tyler ometi ei hakka siin lihtsalt selleks, et neiule pointi tõestada.

Amaria viis pahase pilgu mehele, kui too tema oskusi alahindas. Mõni ikka norib muhku! Aga ta ei hakanud lööma ega midagi. Ta ei olnud vägivaldne inimene. Väga rahuarmastav ja muidu tore. Ta kergitas pisut kulme, kui mees teatas, et ei hakka talle vastupidist tõestama. "Sa alahindad mind," lausus ta kindlameelselt, kuid oli mõttes tänulik, et ta ei pidanud midagi tõestama hakkama. Nii enesekindel ta endas ka nüüd ei olnud. Ta viis pilgu ette ning kissitas pisut silmi, et aru saada, kas see, mida ta näeb, on tõepoolest bussipeatus. "Oh!" hüüatas ta rõõmsalt ning hoolimata sellest, et ta üksi ei olnud, võttis tempo üles ja sörkis bussipeatuseni, et kiiremini kohale jõuda. Jõudnud postini, asus ta koheselt aegu vaatama, otsides silmadega bussi, millega ta oleks koju saanud. Paistis, et üks buss veel enne kella poolt viit hommikul on 12:13. Olles kindel, et sellele ta lähebki, võttis Amaria taskust telefoni välja, vaatas kella ja.. tema nägu venis pikaks. Kell oli 12:18. Aga, aga.. Ta oli ju sõbranna juurest lahkunud midagi üheteistkümne paiku.. No kõige hiljem pool 12, sest ta päris täpselt kella siiski ei vaadanud. Kuidas tal nii kaua õues aega läks? "Pekki," sõnas ta nördinult ning ajas ennast sealsele pingile istuma. Mida ta kella poole viieni tegema peaks? Ta ei hakka ju enda sõbra juurde tagasi ka minema..