Bad night.

Oli ühe suvalise päeva suvaline õhtu ühel suvalisel kellaajal. Delilah'it suuresti eriti ei huvitanud. Tal oli kogu see päev juba kuidagi ääretult halvasti alanud ning mida edasi kellaseier liikus, seda mustemaks tema tuju muutus. Ta ei olnud terve päev ühelegi kõnele vastanud ning tagatipuks oli viimaks ka Martin koju tulnud. Et lahti saada jubedast ängistusest enda hinges, lahkus Deli korterist, jõudes siis peale veidikest aega kondamist Green Poison'isse.

Tüdruk polnud ammu selles baaris aega veetnud. Sellest oli möödunud juba kuid, kui ta viimati siin istus, tuttavliku kange pudeli kõrval. Tundes, kuidas kogu ruumi raskus peale paari tundi siin joomist tema peale kokku vajuda tahtis, tuikus Delilah küljeukse juurde, kust just parasjagu paar meesterahvast lahkusid. Läitnud endale ühe sigareti - pakist, mille ta veidikene varem ostnud oli - tõmbas ta paar sügavat mahvi. Esiti oli suits talle vastu hakanud, kuid peale kolmandat sigaretti oli kõik nagu vanasti.

ot. Joe

Joe jalutas korvpalli platsi poolt koju. Mees oli just lõpetanud pooleteise tunnise mängu osade tiimikaaslastega, mis läks päris hästi. Tuju oli üsna hea, kuni Joseph märkas Green Poison´i juures ühte tuttavat kuju. Deli? "Deliah, mida sa teed?" küsis Joe tõsiselt. Miks ta jälle suitsetas? Miks ta mehele ei helistanud?

Baarist tulles oli õhkkonna vahetus märgatav. Jahe linnaõhk oli täielikuks kontrastiks baaris püsivale umbsusele. Kui Delilah'i kõrvu jõudis korraga tuttav hääl, oleks ta äärepealt pillanud enda sõrmedevahel oleva sigareti maha. Puhtast ootamatusest. Joseph. See veel puudus. Tal ei olnud vaja tüdrukut sellisena näha, kuid selle peale Deli suuresti hetkel ei mõelnudki. "Mille moodi see tundub?" esitas tütarlaps iroonilise küsimuse vastu ning tema häälest oli selgesti tunda, kui palju ta alkoholi tarvitada oli jõudnud. Demonstreerivalt asetas neidis sigareti huulile ning tõmbas sealt uue mahvi.

"Tule, lähme eemale," palus Joe ja liikus neidisega natuke kaugemale. "Palju sai jõid? Ja miks üldse? Sa oleksid võinud kohe helistada, kui hakkasid suitsu peale mõtlema," lisas Joseph pahaselt. Mees tõmbas sigareti Deli sõrmede vahelt ära ja kustutas selle kiirelt.

Delilah turtsatas rõõmutult, kuid lasi ennast Josephil baariuksest veidikene eemale juhatada. Midaiganes. "Natukene," venitas ta, kuigi ilmselgelt oli ta joonud rohkem, kui natukene, "sest ma tahtsin." Seda viimast öeldes oli tema hääl tulvil egoismi. Mis vahet sel oli, miks ta jõi? Nagu see oleks päriselt kedagi üldse huvitanud. "Ma kaotasin oma telefoni ära," lisas tüdruk. Jah, tal oli iga asja jaoks puhas vabandus olemas ning see viimane oli peaaegu tõde. Kuni mingi hetkeni oli ta teadlik olnud, kus tema telefon asus, kuid peale kolmandat sissetulnud kõne oli Deli selle hääletule lülitanud ja kuhugi umbmäärasesse kohta heitnud.

"Delilah, sa oleksid saanud kindlasti kellelgi teise telefoni kasutada...Miks sa ikkagi jooma ja suitsetama tulid? Kas sa teistele inimestele peale enda ka mõtled?" küsis Joseph aina kurjema hääletooniga. See ei meeldinud talle üldse, et Deli tuli end täis jooma.

Delilah tundis, kuidas tema suu kergelt paokile vajus. "Kuidas palun?!" tõstis tütarlaps kergelt häält. Võib-olla ka mitte nii kergelt, kuid hääletõus seal ilmselgelt oli. Mis õigusega heitis Joseph siin talle praegult ette egoistlikust ja mitte teiste peale mõtlemist? "Ma ei mõtle üldse teiste peale, jah? Võib-olla oli mul selleks tõepoolest mõjusam põhjus, kui see, et ma tahtsin? Võib-olla tahtsin ma tõesti, aga selle tahtmiseni viis mind midagi muud?" Iga lausega tõusis ka Delilah'i hääl ning kuskil seal vahepeal tekkis talle ka kohutav kihk Josephit ühe löögiga premeerida, kuid oma käe tõstmiseni ta siiski ei jõudnud.

"Räägi siis. Põhjenda, miks sa tulid end täis jooma?" küsis Joe. Praegu tahtis mees minna jõusaali ja see halb energia lihtsalt ära kulutada. Joseph puuris enda pilguga Deli silmi, mille pilk ei tundunud kõige selgem.

"Ei," teatas Delilah kindlalt. Kindlamalt, kui tema hääl oli varem kõlanud. "Ma ei pea kellelegi midagi põhjendama," lisas tüdruk. Ta oli täisealine, ta ei pidanud kellelegi enda tegude eest põhjendust andma. Praeguse momendini ei olnud ta ju teinud veel midagi, mis oleks tema eale keelatud olnud.

"Pead küll," vastas Joe ja võttis enda mobiili välja, et tüdrukule takso tellida. Muud võimalust talle ei jäetud. Kõne lõpetanud, pöördus Joseph Deli poole tagasi. "Kas sa ei saa aru, et su käitumine on praegu nagu mõne pubeka oma? Aeg on suureks kasvada," lausus noormees.

Delilah tõi taas kuuldavale turtsatuse ning jälgis vildakal ilmel, kuidas noormees enda taskust telefoni välja otsis. Mõistes, mida Joseph oli just teinud, kortsutas D kergelt kulmi. "Ma ei taha koju minna," teatas ta kindlalt, kiirelt pead raputades. Mitte mingil juhul. Martin oli kodus.

"Mina käitun nagu pubekas? Samal ajal, kui sina mingile tibile tite taha teed? Sa käsid minul suureks kasvada? Noh, mul on sulle uudis: võib-olla ma ei taha?" teatas ta, viimast lauset ekstravaljult öeldes.

"Sa lähed koju," vastas Joe kaljukindlalt. Järgnev oli liig, mis liig. "Kurat, Deli! Mine koju, maga end kaineks ja mõtle, mida sa täna ütlesid. Ma ei taha sinuga täna rohkem kakelda," plahvatas Joseph välja.

"Ei, ma ei saa," sõnas Delilah lihtsalt, täiesti tuimalt. "Kui takso tuleb, võid selle lihtsalt ära saata. Või ise koju sõita," lisas näitsik. Noormees võis olla selle takso küll tellinud, aga kas ta ootas, et tüdruk tõepoolest on võimeline sihtpunkti jõudes ka arvet tasuma? Vaikselt turtsatanud, pööras Delilah otsa ringi, et baari naasta.

Joe haaras Deli käsivarrest. "Sa ei lähe kuhugi," sisistas mees. "Sa jääd siia, kuni takso saabub," lisas Joseph. Ta oli neidise peale maruvihane. Täna pidi ta Delilah´i ohutult koju toimetama, kuid J teadis, et edasistel päevadel ajas ta vaikust ja rahu.

Delilah üritas enda kätt Josephi haardest lahti väänata. "Et siis ise sellele mehele pettumust valmistada ja öelda, et tema teenuseid ei ole meil täna vaja?" küsis tütarlaps turtsakalt. "Lase mind lahti! Ma olen täiesti võimeline ise ka seisma," urises Delilah, endselt oma kätt lahti väänata üritades. Jõudude vahekord oli suhteliselt ebavõrdne neidise ebakaine oleku tõttu, vastasel juhul oleks see tal ammu õnnestunud.

"Ma oskan siit ise ka koju minna. Lihtsalt mitte veel," lisas tütarlaps.