You said, 'I do' and I did too.

"Äkki jagad mulle ka selle laulu nime," pakkus Colin, "ma kujutan ette, et tähendusega laulu on parem laulda. Aga kui see saladus ei ole, siis mida sa edasi kavatsed teha?" Ülikooli muusikat õppima või hoopis otse kuskile suurlinna proovima, et ehk õnnestub. See viimane on muidugi väga riskantne. "Olgu, siis ma helistan....mis tuletab mulle meelde, et mul ei ole sinu kontaktandmeid. Igatahes ma mõtlen midagi välja," lubas Colin. Kui geniaalne või lahe see tuleb oleneb muidugi natuke sellest, kui palju noormehel sellel ajal raha on.

"The Script - Hall of Fame," ütleski Helena laulu nime, millest ta rääkis. "No minu esialgne plaan on minna kuhugi suurlinna ja üritada, olgu see siis Los Angeles või New York. Samas...ma võiks vist endale Youtube-kanali ka teha, kuhu ma panen üles videod, kus ma laulan või mingit oma lemmiklaulu coverdan. See võib mind ka aidata." Kas mitte Danyl ei olnud Youtube'is oma kanalit? See tundus ju väga hea mõte olevat sinna ka oma värke üles panna. Helena teadis arvestada sellega, et niimoodi üritada on väga riskantne, aga millal tippu jõudmine kerge on olnud? "Ma annan sulle oma numbri siis, kui sa mu koju saadad, aga praegu...õhtu on veel noor ja mulle tõesti meeldib sinuga tantsida," lausus Helena. Tal ei olnudki vaja mingisse fancysse kohta minna, piisas vaid sellest, et ta saab Coliniga koos olla ja nad kahekesi seda enda koosolemist naudivad ka.

"See on hea laul," kiitis noormees tüdruku valikut, "kui sa selle hästi ära laulad, siis peaks sul küll hästi minema." Kohe kindlasti oli tegu inspireeriva lauluga ja sobis algavale üritavale muusikule, kes Helena ju tegelikult oli. Kunagi võis ta oodata endale suurt lendu, kui ta sama püsivalt jätkab. "LA ja NYC on kindlasti kaks kohta, kus muusikul oleks hea alustada, samas oleks YouTube võibolla kindlam, sest sealt võid sa saada põhja juba alla ja lepingu mõne firmaga. Sa siis ülikoolis ei taha muusikat õppida?" uuris Colin, mitte et ta arvaks, et kõrgharidus on oluline ja see peab kõigil olemas olema. Paljudel kuulsustel ei olnud isegi keskkooli haridust. "Nii et ma saadan su koju," lausus mees eneselegi üllatuslikult pisut flirtival häälel. Ta oli ju siiski endaga kokkuleppinud, et enne teeb ta enda stuudio ära ja alles siis võib ta naistega tegeleda. Aga jah... "Aga ma pean mingil hetkel sinna tagasi minema. Mulle makstakse selle eest palka," muigas tüüp, viibates pildistusnurga poole.

"Kui sul tahtmist ja aega on, võid tulla kätt hoidma...või noh, publiku seas vist ikkagi pöialt...kuigi seda teed sa niikuinii, kui sa juba lubasid," ütles Helena. Muidugi talle meeldiks ehk Colinit seal kuulamas näha, aga keegi ei teinud ilmselt nii pikaks ajaks oma plaane ette. Sinna oli ikka kõvasti aega. "Ma mõtlesin ise ka selle peale, et äkki võib keegi mind Youtube'i kaudu märgata, aga LA-s ja NYC-s on parimad stuudiod, kus lindistada," rääkis tüdruk. "Ülikool on pigem plaan B. Kui ma tunnen, et tahan heliloominguga ka tegeleda, eks ma siis lähen...muidu las see praegu olla, ma tahan laulmisele keskenduda." Kõik vajalik nendesse suurlinnadesse minemiseks oli Helenal olemas ja ka tüdruku perekond toetas teda. Rahaga saab vähemalt hakkama ja eluaseme leiab ka. "See oleks sinust väga armas, kui sa seda teeksid," lausus Helena sama flirtival häälel ning vaatas Colinile sügavalt silma, kui mees ta koju lubas saata. Tüdruk ei saanud sugugi eitada, et see mees oli nii paganama atraktiivne. "Do what you need to do," lausus näitsik naeratades, kui Colin hetkeks pildistusnurga poole viipas.

"Mina nii kaugele ette tõesti ei oska midagi öelda, aga kui võimalus avaneb, siis miks mitte," sõnas noormees, kuigi ilmselt läheb sinna natuke sõidu ja pileti kulu ja Colinil ei ole raha hunnikutes. Aga nagu öeldud - märtsini oli aega. "Seda küll, aga eks sa ise tead ikka kõige paremini seda muusika asja," muigas tüüp, sest ega tal väga palju sellel alal kogemusi ei olnud. See oli ju teada tuntud fakt, et LAs ja NYs olid enamus head stuudiod. "Olgu, aga ma pean kahjuks suht viimaste seas lahkuma," sõnas mees, mis tähendas seda, et tüdruk peab siis natuke ootama võibolla. Asjade kokkupanek võtab aega. "Selle tantsu teeme lõpuni ja siis ma lähen tagasi," lausus Colin.

"Sinna on aega," lausus Helena. Ta võiks ju sõidukulud ka enda katta võtta, kui Colinil tõepoolest puudu peaks tulema. "Njah, tundub, et meil ongi sarnane saatus," sõnas neidis. "Me oleme mõlemad ambitsioonikad ja tahame läbi lüüa. Kusjuures...mind hakkaski huvitama, kuidas sina just taipasid, et pildistamine on see, millega sa tegeleda tahad." Helena pole enda mäletamist mööda seda Colini käest uurinudki, aga tundus igati huvitav teada saada, mis noormeest just fotograafia poole tõmbas. "Siis saangi vahepeal mõne sõbranna ka üles otsida ja noh, mul pole ootamise vastu midagi," lausus näitsik, kui Colin mainis, et tõenäoliselt on ta üks viimaste seas lahkujaid. See pidu oli äge ja igav ei hakka. Pealegi oli Helena juba ennegi Danyt näinud ning kui Colin läheb jälle klõpsima, saabki ehk Danyga natuke ka chillida. "Okei, sobib," naeratas Helena.

"Oeh...see on tegelikult pikk jutt," sõnas Colin, vaadates tüdrukule otsa, justkui mõeldes, kas ta hakkab talle seda kõike rääkima, aga samas, miks ka mitte. "See oli kolmanda klassi lõpus, kui minu kooli tuli üks uus loodusõpetuse õpetaja ja muidugi pidi ta olema meie klassijuhataja. Igatahes oli tegemist toreda meesõpetajaga, kes tuli hiljem välja, oli kunagi elukutseline fotograaf olnud, aga siis hoopis õpetaja ameti vastu võtnud. Et pikk jutt lühemaks teha, siis oli meil üks klassireis ja me pidime seal mingi võitsluse tarvis pilte tegema ja talle jäid minu omad silma. Järgmisel aastal avas ta koolis fotograafia ringi ja praktiliselt sundis mind seal käima. Well...olgem ausad," muigas noormees, "esimestel kuudel see mulle ei meeldinud, aga mingil hetkel käis mingi klõks ära ja siis ei saanud ma enam kaamerat käest. Ja kuskil viiendas klassis otsustasin ma juba, et minust saab fotograaf," lausus Colin. Mitte mingi väga eriline tee fotograafiani, aga siiski vastus Helena küsimusele. "Ja kuidas sina siis muusika avastasid?" Noormees tundis tõesti huvi selle vastu. Äkki oli tüdruk üks neist lastest, kes hakkas enne laulma kui rääkima. "Selge, siis lahkume koos," sõnas Colin kerge noogutusega.

Helena kuulas huviga, kuidas Colin rääkis. Päris tore lugu, pidi tunnistama, eriti veel siis, kui hakatakse nautima seda, mis alguses ei meeldi. Omamoodi huvitav. "Mina," alustas Helena ja vaatas samuti Colinile silma. "Kui ma olin väike, siis mu vanaema hoidis mind pidevalt ja tema armastas samuti väga laulda. Ta tegi ise mingisuguseid vahvaid laulukesi ja siis ma laulsin temaga koos. Hiljem, lasteaias meeldisid mulle ka väga laulutunnid ja lasteaia muusikaõpetaja oli selline hästi asjalik ja hakkaja naisterahvas. Ta korraldas seal omamoodi võistluse või konkursi ja kuna ma jäin talle silma, pani ta ka minu võistlusel osalema. Selle ma võitsin ja nii sain juba lasteaiast väljapoole võistlusi, vanemad olid mu üle uhked. Algkoolis ma olin mõned aastat mudilaskooris ja lastekooris, hiljem põhikoolis tuli neidudekoor ja nüüd keskkoolis Glee, kuigi mulle meeldib rohkem solist olla. Aga selle kitarrimänguga läks nii, et ma lihtsalt ise hakkasin seda kunagi põhikooli lõpupoole õppima pärast seda, kui nägin YouTube'is ühte videot eriti osavast kitarristist Igor Presnyakovist. Siis ma küsisingi sünnipäevaks endale kitarri ja päevad möödusidki niimoodi tinistades, kitarriõpik ja igasugused videod nina ees. Oli hetki, kui ma tundsin, et aitab, ma ei saa kitarrimängu eluilmaski selgeks, aga siis võtsin end kokku ja harjutasin edasi," rääkis näitsik, huuled naeratuseks kaardumas. "Laulude kirjutamise juurde jõudsin alles suvel pärast põhikooli lõpetamist, kui ma olin öösel kaua üleval ja muud teha polnud. Ma lihtsalt avastasin, et öösel tulevad mõtted kuidagi paremini ja need sõnad justkui tulid mulle, seega pidin kirja panema." Polnud samuti just eriline tee muusikani, ent ometigi sai sellest Helena unistus. "Aga ma hakkasin just selle peale mõtlema, et kui American Idoli eelvoorud hakkavad, siis ma läheks prooviks ka," sõnas tüdruk naeratades. See võib tunduda ka parem mõte kui YouTube või kuskilt täitsa ise alustada mõnes suurlinnas. Muidugi, kui on piisavalt õnne, et selles saateski kaugele jõuda. "Muidugi," ütles Helena. Nii et õhtu läheb täna ikkagi pikaks.

Jan 1, 2013 17:39:13 GMT 2 @nessa said:

"Olgu, lähme," sõnas Vanessa otsusekindlalt ning võttis enda sõbranna käevangu. Teise käega kergitas ta pisut enda kleiti, et tal lihtsam jalutada oleks. Alustuseks jalutas ta saalist välja ning otsustas siis suvisesse puhkeruumi minna, kus olid mõned raamaturiiulid, klaver, diivanid, väike laud ja uks, mis viis terrassile. Lasnud Brittany enda käevangust lahti, toetas ta end vastu riiulit, et enda kõrged kontsakingad ära võtta. Nagu nii oli kleit nii pikk, et midagi näha ei olnud. Jätnud jalanõud ukse juurde, jalutas ta diivani juurde ning istus sinna maha. "Noh, nüüd on vaikne ja mõnus olla, mis sa siis rääkida tahtsid?" uuris naine rõõmsalt, sättides enda kleidi nii, et püsti tõustes see väga kortsus ei oleks.

Brittany läks Vanessa käevangus tema järel ühte ruumi, kus ei paistnud kedagi peale nende kahe olevat. See oli natuke melust eemale, kuigi hääled saalist kostusid siiski aeg-ajalt ka nendeni. Aga see oli siiski parem kui saalis. Britt istus enda sõbranna kõrvale diivanile, jälgides, et ta kleidi peale ei istuks. "Ma tahtsin lihtsalt mõnda minutit enda parima sõbrannaga saada," lausus tüdruk, vaadates Nessale otsa ning võttes tema käe, milles oli uhke sõrmus, enda pihku. "Ma ei suuda uskuda, et sa oledki abielus...ja veel Scottiga. Ja teil on uhke maja ja noh....kaugel need lapsedki on. Sinu elus tundub kõik minevat täpselt nii nagu me väikeste tüdrukutena plaanisime - uhke pulm, armastav abikaasa, maja ookeani ääres. Mul on sinu üle väga hea meel, aga...mul on tunne nagu sa astuksid ellu, kus minul enam kohta ei ole. Pealegi olen ma kogu aeg ära ja mul on tunne nagu me kasvaksime lihtsalt lahku...." Britt vaatas Vanessale otsa ning kallistas teda siis tugevalt. Ta armastas seda tüdrukut...või mis tüdrukut, naist nii nagu enda õde ja talle tundus lihtsalt nagu nende elud läheksid mööda erinevaid radasid.

Colin kuulas huvitatult tüdruku juttu, jälgides samal ajal tema näojooni, justkui oleks seal veel sõnu, mida tüdruk valjult välja ei ütle. Noormees naeratas õrnalt, juhtide tüdrukut samal ajal ka tantsuplatsil. "Siis on sul väga palju püsivust olnud ja mis puutub sellesse, et öösel tulevad kõige paremad ideed, siis ma olen sinuga sada protsenti ühel nõul," muigas Colin lõbusalt, sest millegi pärast kipus see ka temal nii olema. "Sinule ma isegi soovitaksin sinna minna, aga nendest inimestest ma küll aru ei saa, kes sinna lolli lähevad mängima," lausus noormees kerge turtsatusega, kui ta neid etteasteid meelde tuletas. Kus on küll selliste inimeste sõbrad, kes peaksid enda sõpru pigem piinlikust olukorrast ära hoidma. "Kuna ma vaatan, et inimesed hakkavad juba vaikselt sinna nurka valguma, siis ma pean tüdruku roosas kleidis kahjuks üksinda jätma," sõnas Colin ja keerutas tüdrukut ning tegi siis tema ees väikese kummardus. "Pärast näeme," pilgutas ta Helenale silma ning jalutas tagasi tööle.

"Peabki olema, sest unistus ise ei saa täituda, kui selleks ise ka piisavalt tööd ei tee," sõnas Helena. Kunagi ei toimu miski iseenesest, mingi enda panus peab ka ikka olema. "Ei nojah, mõnele järelikult meeldib end lolliks teha," ütles tüdruk naerdes, kui talle endalegi need halvimad etteasted meelde tulid. Kas neile inimestele tõesti meeldib nii väga end häbistada? "Edu," soovis Helena naeratades, kui Colin tööle tagasi pidi minema. Vaadanud veel hetkeks pildistamisnurga poole jalutavat meest, läks neiu ise snäkilaua juurde midagi nosima ning otsis siis Dany üles. "Oh, tsau, Dany," ütles ta lõbusalt. "Sina ka siin."

Daniela oli kõvasti tantsinud ja puhkas nüüd enda jalgu, seistes snäkilaua juures ning valades endale mahla. Ta oli enne juba piisavalt alkoholi joonud ja ta ei tahtnud täitsa enda keelt pehmeks juua. Pisike nagu ta oli, ei läinud tal just väga palju vajagi. "Oh, Helena!" oli tüdruk ülirõõmus. Ta oli tegelikult kõigi enda sõprade üle rõõmus, kes temaga veel rääkisid, sest pärast seda kui ta hakkas käima Mattiga on paljud tema tutvusest loobunud, sest leiavad, et ta on lihtsalt kuulsust taga ajav algaja muusik, kes nagu nii kuskil ei jõua. Ja kui jõuab, siis ainult täna Matthew'le. Ühesõnaga leidus ka sellised inimesi. Tore oli näha, et Helena nii ei arvanud. Ta kallistas neidu, sest kuna ta koolis ka hetkel ei käi, siis ei olnud ta ju tüdrukut pikalt näinudki. "Üllatuslikult olen ma tõesti siin. Vanemad teavad kuidagi pruuti ja tema vanemaid," seletas tüdruk, "muideks sa laulsid enne väga hästi." Dany ei olnu kunagi komplimentidega kitsi, kui need õigustatud olid.

Helena kallistas Danyt vastu. Tal oli tegelikult sõbranna üle hea meel, et ta kellegi omale leidis. Nõme oli arvata, et Dany on Mattiga ainult sellepärast, et ise kuulsaks saada. Ta ju teeb oma unistuse nimel samamoodi tööd nagu Helena ise. "Ma olen enamvähem kontvõõras, ei tea eriti kedagi peale selle võluva fotograafi ja sinu...ja veel mõne üksiku tuttava näo, keda ma siin kohanud olen," rääkis neidis ja pistis suhu ühe šokolaadi kastetud maasika. "Aga aitäh," tänas neidis Danyt komplimendi eest. "Ja kus su teine pool on?" uuris neidis.

"Oh, see fotograaf on tõesti võluv. Loodetavasti on tema pildid sama head," muigas tüdruk. See, et tal Matthew olemas oli, ei takistanud teda siiski sellist juttu ajamast. Ta oli tavaline teismeline. Ja noh, keda ikka üks kompu mees külmaks jätaks. "Kui aus olla, siis ma ei tea, kus ta hetkel on, aga ta ei tahtnud tulla, sest ta väitis, et ei tea nagu niii kedagi ja teda pole otseselt kutsutud," sõnas Daniela vastuseks Helena küsimusele ning rüüpas siis viimaks enda mahla, sest selleks ta ju tegelikult siia tulnud oligi.

"Mul oli õnne temaga tantsida," teatas Helena õnnelikult. Kui juba sellisteks tüdrukute juttudeks läks, siis ei saanud neidis seda lihtsalt mainimata jätta. "Mhh, jättiski su üksi...hea mees ikka," sõnas näitsik ja kallas nüüd endalegi mahla. Šampust oli juba küllalt joodud ja päris auru all ei tahtnud Helena ka olla. "Aga kuidas teil muidu läheb?" tundis näitsik huvi. Danit ei näinud ta viimastel nädalatel koolis ka eriti tihti ja nüüd tuli vaheaeg peale. Kohtusidki üle pika aja.