BALL: Moonlight Serenade: õhtu Kariibi merel!

Xavier noogutas innukalt Myla jutuga kaasa, kuna kõik, mis tüdruk rääkis, oli puhas tõde. "Ma ei kujutaks oma elu ilma naisteta ette," teatas kutt. Igavaks läheks siis. Ei saanud väita, et Xavil just iga nädal uus naine oleks, aga vahetada meeldis talle neid küll. Sellest ka noormehe maine linnas, mis polnud just väga kiita. "Nagu soovid, lähme," sõnas kutt, kui Myla pakkus variandi, et nad võiksid kohe minema hakata. Ega tal polnudki plaani siia lõpuni jääda. Ja selle tüdruku, kellega Xav peole ilmus, oli ta juba silmist lasknud. Tal polnud aimugi, kus Greta redutada võiks - äkki oli üldse koju läinud. "Söögist ei ütleks ära küll," oli Xavier neidise mõttega päri. Ta oli siin ainult mõne lonksu limonaadi võtnud, aga toitu mitte mingisugust. "Sööme, teeme pildi ja läheme?" arvas kutt, hoides pilku neidisel. Ega kiiret tal polnud, kuid meeles mõlkus nii mõnigi hea mõte, mida võis pärast ballilt lahkumist katsetada.

Myla noogutas, liikudes juba naeratusega jõusaali poole: "That's the plan," Jõusaali jõudnud, võttis tüdruk suuna automaatselt nende kurikuulsate tikuvõileibade poole, mis nägid välja nagu mõõga otsa torgatud pisikesed aarded. Terve pooliku vaagna enda kätte võtnud, pööras Myla end näoga laua poole, pooleldi toetades-pooleldi istudes suurele vabale pinnale laual, mis eemaldatud vaagen jätnud oli. "Proovi neid," lausus tüdruk muigega, vaagnat ühel käel tasakaalus hoides, võttes teisega sinise mõõga otsa torgatud juustu-viinamarja-millegi leivakese, et see suhu pista. "Jaaa.. ilmselgelt lasevad nad nüüd kõiki neid.. paremaid laule," märkis Myla pooleldi naerdes, kui nüüd juba summutatult tantsusaalist järsku vähe rütmikamaid, vähe selliseid "drop it like it's hot" stiilis biite kostuma hakkas, mis panid tüdruku pea vaikselt muusika taktis kaasa nõksuma, kui ta juba järgmise tikuvõilieiva suhu pistis.

Dec 25, 2012 14:45:26 GMT 2 @jill said:

"Ma ühel aastal aitasin balli korraldada, aga sellel aastal olid mõned mu sõbrannad ja muidugi need õpetajad, keda sa siin ka näed. Kuigi ma kahtlen, kas sa neid tunned," lausus Jill kerge muigega, sest tegelikult sulanduvad naisõpetajad päris korralikult enda kleitidega õpilaste sisse ära. Lisaks on kohal ju ka hulgaliselt vilistlasi, kellest isegi Michelle paljusid ei tunne. "Ballil aeglasemaid, aga muidu vist kiiremaid. See oleneb täiesti mu tujust," kehitas näitsik enda õlgu. Kiire loo ajal ei saa ju korralikult rääkida.

"Ei usu küll. Aga mida rohkem sa mind endaga koos kuskile seltskonda vead, seda suurem tõenäosus, et mul ka mõni uus tuttav tekib," arvas Jace. Temal seda võimalust ei olnud, sest mehe sõbrad elasid Tree Hillist kaugel. Siinseid inimesi aga Jill juba teadis ja nendega polnud tal tarvis enam tutvuma hakata. Kuulnud neidise vastust, ilmus Jace'i näkku mõistmine. Tõepoolest, kõik olenes olukorrast. "Kas sul on mõni lemmikbänd, -laulja või midagi?" uuris mees. Ta ei mäletanud, et oleks Jillilt selle kohta kunagi küsinud. Ja kui oligi, siis toimus see kaua aega tagasi ning praeguseks võis kõik juba muutunud olla.

Scotler kergitas vaikselt oma kulmi. ''Peaks korralikuks hakkama?'' Esitas ta oma kallimale küsimuse, kui too andis vihjata et see aasta võiks mees ülikonnas püsida. ''Sinu sünnipäev siiski. Nii, et mis ma teen.'' Esitas ta naisele veel ühe küsimuse, ning keerutas teda seejärel kiirelt, misjärel Nessa oma kätevahele taaskord püüdis ja ta laubale kerge suudluse surus.

"Selge. Nii et pean sind enda tuttavatega välja vedama. Hea mõte," noogutas tüdruk heakskiitvalt ning tema rohelistesse ilmadesse ilmus selline pilk nagu ta juba plaaniks mõnda kokkusaamist. Aga tegelikult oli Jace'i sõnades point täitsa olemas. Tüdruk teadis ju üsna paljusid, mitte küll lähedaselt, aga piisavalt, et neid sõpradeks nimetada. Seega miks mitte teha ka mehe olemine Tree Hillis kodusemaks ja tutvustada teda enda sõpradele. "Ma ei tea...kas just lemmik...mõnikord meeldib mulle kuulata selliseid lauljaid ja bände, kes teevad nagu modernset kristliku muusikat. See on tegelikult päris hea. Vahepeal oli mul aeg, kus mulle meeldis pidevalt Katie Meluad kuulata, aga....ma ei tea, kõik muutub, sest ühte lemmikut mul küll pole," arutles Michelle valjult noormehe ees.

Vanessa kuulas ja vaatas enda tulevast abikaasat ning ei saanud teisiti kui lihtsalt enda näol säravat naeratust hoidis. See lihtsalt ilmus sinna ja jäi. "Tead, mina arvan...et kui me abiellume, siis me justkui lõpetame ühe peatüki ja alustame uuega, aga seni võime veel endale natuke lapsikusi lubada," sõnas Nessa, sest tegelikult oleks päris tore hiljem neid kahte pilti kõrvuti vaadata. "Nii et ma ei ole kuri kihlatu, kes käseb sul igavaks pereisaks hakata," muigas naine pärast seda, kui Scott teda keerutanud oli ja ta siis jälle kindlalt ja sujuva liigutusega kinni püüdis, surudes juba hetk hiljem enda huuled naise otsmikule.

Dec 26, 2012 23:04:36 GMT 2 @daniela said:

Daniela vaid muigas Matti lause peale, mille järgi see õhtu ei saaks lihtsalt metsa minna. No loodetavasti. Sellel ajal kui laul käis, jälgisid neidise pruunid silmad tantsivaid paare, kuigi hetkel ta ise sinna minna ei soovinud. Võibolla hiljem uuesti. Aga niipea kui lugu läbi sai, hakkas ta otsime Annat ja Chadi. Kuigi kaua ta vaeva ei pidanud nägema, sest nad ilmusid ise nende juurde nagu tellitult. "Õhtust," lausus tüdruk neile mõlemale üsna tagasihoidlikul häälel, jäädes Annat silmitsema, kes nägi väga hea välja. "Palju õnne, Chad," sõnas Daniela ning andis tüübile ühe põgusa kallistuse. Ega ta teda eriti ei tundnud ju, aga ainult käe pakkumine tundus liiga veider ja võõrastav.

"Õhtust. Leidsime ka lõpuks tee teie juurde," sõnas Chad lõbusalt. Tal oli täna iseenesest mõistetavalt hea tuju. Iga päev ei teki just võimalust aastakese võrra vanemaks saada ning seega puudub vastupidiselt tänasele ka põhjus tähistamiseks. "Aitäh," lausus mees kerge naeratuse saatel. Tema ei näinud kallistuses midagi imelikku, isegi kui nad Danielaga eriti palju suhelnud pole. Chad pidas tüdrukut juba mingil määral pereliikmeks, kuna nad Mattiga olid koos ja nii palju, kui Chad oma venda tundis, võis ta kindel olla, et tüübil on Daniga tõsised kavatsused. Pealegi olid nad päris kena paar.

Scotleri näole ilmus samuti lai naeratus. ''Just sellepärast ma sind ilmselt armastangi, et sa ei ole kuri nõid.'' Kommenteeris ta kiirelt, ning tundis seejärel surinat oma pintsaku sisetaskus. Sellest mitte välja teinud liikusid mehe silmad ringi. ''Kas kogu tree hill peaks siin olema?'' Esitas ta küsimuse oma kihlatule.

Dec 27, 2012 1:10:05 GMT 2 Myla Gold said:

Myla noogutas, liikudes juba naeratusega jõusaali poole: "That's the plan," Jõusaali jõudnud, võttis tüdruk suuna automaatselt nende kurikuulsate tikuvõileibade poole, mis nägid välja nagu mõõga otsa torgatud pisikesed aarded. Terve pooliku vaagna enda kätte võtnud, pööras Myla end näoga laua poole, pooleldi toetades-pooleldi istudes suurele vabale pinnale laual, mis eemaldatud vaagen jätnud oli. "Proovi neid," lausus tüdruk muigega, vaagnat ühel käel tasakaalus hoides, võttes teisega sinise mõõga otsa torgatud juustu-viinamarja-millegi leivakese, et see suhu pista. "Jaaa.. ilmselgelt lasevad nad nüüd kõiki neid.. paremaid laule," märkis Myla pooleldi naerdes, kui nüüd juba summutatult tantsusaalist järsku vähe rütmikamaid, vähe selliseid "drop it like it's hot" stiilis biite kostuma hakkas, mis panid tüdruku pea vaikselt muusika taktis kaasa nõksuma, kui ta juba järgmise tikuvõilieiva suhu pistis.

Myla järel liikus Xavier laua juurde, kus olid need tikuvõileivad, mida neidis enne mainis. Head nägid need tõesti välja ja nii võttis ka Xav neidise soovituse kohaselt endale paar tükki. See oli juba ammu teada, et juust ja viinamari sobivad omavahel hästi kokku. Söönud paar tikuvõileiba ära, võttis kutt mõne veel juurdegi, kuni tal nendest isu täis sai. Neidise viimase lause peale hakkas Xav naerma. Tõsi ta on. Täpselt nagu mõni Murphy seadus. "Kui meie seal olime, ei tulnud sealt midagi huvitavat, aga nüüd... Ja kui me nüüd tagasi läheksime ning see praegune lugu läbi saaks, ei tuleks sealt samuti mitte midagi head," arvas kutt. Kui nad tema juurde läheksid, saaks aga sellist muusikat, mida ise tahavad.

Myla noogutas, Xavieri sõnadega naerdes nõustudes. "That's why we're gonna get out of here," lausus ta veel viimast tikuvõileiba suhu pistes, enne kui nüüdseks praktiliselt tühja vaagna tagasi selle endisele kohale asetas ning ennast uuesti kindlalt kahele jalale püsti ajas, käsi omavahel kokku lüües, et need vähimastki leivapurust vabastada. "Läki.." viipas tüdruk peaga väljapääsu poole, liikudes seejärel uuesti saali, kus käisid veel viimased mingisuguse rütmikama, kuid neidise jaoks võõra laulu taktid. Lipanud kiirelt läbi pingi juurest kuhu ta ennist oma piraadikübara poetanud oli, liikus mulatitar fotograafi poole, sammu pisut kiirendades kui eelmine paarikene pildistamisplatsikeselt lahkus, jättes selle vabaks. Ja siis oli aeg kübar pähe panna ja välklambi ees lollakaid nägusid teha, sest korralik "seisame sirgelt ja naeratame pailt" pilt polnud absoluutselt Myla stiil. Vahepeal suutis tüdruk oma kübara Xavierile pähe visata, jäädes ise järgmistele piltidele eriti naerusuiselt. Igatahes võis seda kõike lühikeseks ülilõbusaks nii kümnest pildist koosnevaks photoshootiks kutsuda. Konsulteerinud veel fotograafiga selle osas, kus ja millal need pildid kätte sai, pöördus Myla Xavieri poole, kübar nüüd uuesti tema käte vahel. "No davai, võime liikuda," lausus ta siiani naerdes, tagurpidi juba paari sammu garderoobide poole tehes.

Kuulnud mehe sõnu, hakkas Nessa naerma, sest need kõlasid lihtsalt natuke veidralt. Mõne inimese arvates on ta kindlasti kuri nõid. Näiteks kisakoori tüdrukute, kui tal halb tuju on või kui ta neilt liiga palju ootab või nende vaba aja ära võtab. "Kas just kõik, aga kindlasti enamik, kes on Tree Hillis koolis käinud," arvas Nessa, kui ta ringi vaatas, "mis siis?" Vaevalt Scott seda niisama küsis.

"Jah, ega siin tõepoolest midagi enam teha ei ole," kommenteeris Xavier. Tantsinud olid nad juba piisavalt. Enne oli küll noormees arvanud, et jääb kauemaks, aga tänase õhtu jooksul oli nii mõndagi muutunud. Näiteks tuli ta ballile ühe tüdrukuga, aga lahkub hoopis teisega. Olgu Xavier kui suur naistemees tahes, aga varem polnud kunagi midagi sellist juhtunud - oli ta tüdruku ikka kenasti peole sõidutanud ning pärast koduni. Siiski ei pidanud ta seda enda süüks, et täna teisiti läks. Hoopis Greta oli see, kes pirtsutama hakkas. Järgnenud Mylale läbi saali, liikus noormehe pilk korraks ruumis ringi, jälgides inimesi, kes sinna veel alles olid jäänud. Kas just märkimisväärselt, aga vähemaks oli rahvast küll jäänud. Kui nad jõudsid fotograafi juurde ja pilte tegema hakkasid, tegi Xavier meelega iga klõpsu ajal idiootse näo pähe, aga selles asja mõte tegelikult oligi. Kõrvaltvaatajale võisid nad meenutada isegi mingit paarikest, kuid Xavil oli täiesti ükskõik, mida teised nendest arvasid - ta oli endiselt vaba mees. Kuulnud, et neidis on valmis nüüd lahkuma, liikus noormees uuesti tema kõrvale, võttes suuna garderoobi poole, kust enda jope võtta.

"Ma ei tahtnud oma jutuga just sinnani välja jõuda, aga kui sa mind kuskile kutsuksid, siis ega ma tulemata ei jätaks," sõnas Jace, olles pisut mõelnud. Tundis ta ju tavaliselt ennast nooremate inimeste seltskonnas täiesti vabalt - nii oli olnud enne ja on ka praegu. Seega poleks tal mõne uue hea tuttava vastu küll midagi. "Ma saan aru küll, mida sa mõtled," ütles Jace, kui näitsik mainis modernset kristlikku muusikat. Mõned sellised bändid või lauljad olid temalgi playlistis. "Minuga on samamoodi. Pole kindlat lemmikut, sest kuulan väga erinevat muusikat. Kõik sõltub minu tujust," rääkis mees - tema muusikamaitse kõikus metalist ballaadideni.

Ja Myla oli vaba olnud alates hetkest mil ta oli sündinud. Free spirit capital F'iga. Ja seda polnud suutnud muuta ükski almost-relationship tema minevikust. She just wasn't the regular relationship kind of girl. Kõik olid sõbrad, keegi polnud midagi enamat - isegi kui "ühised ettevõtmised" midagi muud rääkisid. "First Tree Hill High dance!? Check!" lausus tüdruk muigega kui garderoobist oma väliriided kätte sai. Salli ümber kaela mässinud, tõmbas mulatitar kohe ka mantli selga, suure seinale kinnitatud peegli ees sisseharjunud liigutustega suuri nööpe aasadesse libistades. Korra veel sõrmedega läbi juuste tõmmanud ning kuskilt toolikese pealt oma kübara haaranud, pöördus tšikk naeratusega Xavieri poole: "Lähme..?" liikudes ise juba samaaegselt aeglaste sammudega koolimaja välisukse poole. Parima kostüümi või mille iganes auhind pidi jääma teisele korrale cause she just didn't bother to wait.

Eks Jill võtab siis teinekord seda arvesse, kui ta sõpradega midagi ette võtab. See on muidugi tore, et Jace tuleks, kui Michelle teda kutsuks. "Muusika ongi vist inimestel midagi sellist, mida kuulatakse vastavalt tujule. Aga kuidas on lood su lugemisega? On mõni hea raamat, mida sa mulle ka soovitaksid kindlasti?" läks näitsik sujuvalt muusikalt üle kirjandusele, sest lugeda talle meeldis. Võis olla hetki, kus ta neelas raamatuid üksteise järel ja samas võis minna mööda terve kuu, ilma et ta kordagi ühtegi raamatut lahti oleks teinud. Nii et kas see olene ka tujust? Või pigem ajast?