We are all humans...

"Ma arvasingi, et ma su siit leian," lausus Vanessa, astudes muru pealt väljakule, mida valgustasid mõned üksikud lambid. Tema silmad olid suunatud mehele, kes eemal korvi all seisis ja viskeks valmistus. Ness oli juba mitu minutit seal lihtsalt vaikselt seisnud ja Scotti jälginud enne, kui enda suu lahti tegi ja seega ka enda kohalolu teatavaks tegi. Tõmmanud valge kampsuni hõlmad tihedamalt kinni, asetas naine käed rinnale risti ja jalutas aeglaselt üle väljaku tema poole. "Kuigi oluliselt oleks muidugi aidanud see, kui sa enda mobiili lihtsalt vastu oleksid võtnud," lisas naine. Ka kõige parematel paaridel tuleb mõnikord ette tülisi ja vaidlusi. Ja erandiks ei olnud ka Vanessa ja Scott. Kuigi sellest ajast peale, kui nad uuesti enda suhte üles soojendasid, möödus küll kõik naise jaoks justkui mõnes muinasjutus. Seega oli täna õhtul tegemist paari esimese tõsisema vaidlusega, sest väikeseid ütlemisi, mis kiirelt lahenduse leiavad, tuleb ikka ette. Neid võib pigem nimetada arusaamatusteks. Tänane arusaamatus kulmineerus aga tubliks sõna sõjaks, kui Nessa lihtsalt kogu selle pulma planeerimise, kisakoori jamade ja hotellis oleva kriitilise olukorra pinge all murdus ja endast lihtsalt kõik välja paiskas. See ei olnud muidugi hea idee, sest sellises olukorras kipuvad inimesed ütlema asju, mida nad ei mõtle ning sõnad voolavad üle huulte enne, kui sa peas nende tagajärgedele mõelda jõuad. Kogu olukord lõppes lihtsalt sellega, et Vanessa 'põgenes' randa jalutama ja Scott läks lihtsalt majast minema. Ja kui ta ka nende tüüpiliseks õhtusöögi ajaks tagasi ei olnud, otsustas Nessa teda otsima minna, sest mobiili ju ikka vastu ei võtaks... Alguses arvas ta, et ehk mees läks Ricky või Gretsi juurde, aga ühest kõnest piisas, et teada saada, et Soctti küll nendega pole. Nii sättiski naine end riidesse ja läks linna.Ta ei pidanudki väga kaua nuputama enne, kui Rivercourti juurde otsustas tulla.

SPOILER: Click to show

Ilma koti ja prillideta ilmselgelt...

Scott oli lihtsalt majast minema jalutanud, ning oma vanemate majast palli kaasa haaranud, kui sealt läbi tuiskas. Nüüd palli korvi loopides oli ta juba maha rahunema hakanud, kui Nessa iroonilist nooti taas kuulis. Sellest välja tegemata viskas ta palli, ning see maandus kenasti läbi rõnga, ning veeres siis kaugemale. ''Kui mul see kaasas oleks siis isegi,'' teatas ta vaikselt, kuid mitte nii pahuralt kui enne. Ta silmad olid liikunud naise valgele kampsunile, mida ta ümber enda tiris. ''Sa külmetad end haigeks nii.'' Porises ta teatava naeruga juba, kui Nessa poole jalutama hakkas.

Ness saatis korvi poole lendavat palli enda pruunide silmadega ning ta muheles kergelt, kui pall ilusti korvi langes. Scotti vaadates jäi tunne nagu see oleks eriti lihtne tegevus. Ta kuulas meest, segamata tema jutule kordagi vahele. Jäänud peagi keset platsi seisma, hoidis naine kogu enda tähelepanu Scottil. "Pole mul häda midagi. Ma tulin autoga," sõnas Vanessa käega õhku lüües ning õhkõrnalt naeratades. Natuke külm ehk isegi oli, aga see ei olnud midagi, mida ta ära ei kannataks. Pulmadeks haigeks jääda ei oleks ilmselt eriti tore. "Ma lootsin, et ma leian su üles ja sa tuled koos minuga koju," tunnistas Nessa ning hammustas õrnalt ja üsna süüdlaslikul ilmel enda alahuult. "Ja....," alustas naine, kuid ei jõudnud sellest mitu pikka sekundit kaugemale, "...ma tahan, et sa teaksid, et ma tunnen ennast kohutavalt nende asjade pärast, mis ma sulle ütlesin. Ma ei oleks tohtinud seda kõike, mis viimasel ajal toimunud on, sinu peale välja valada," andis Vanessa enda kihlatule ühe kohmaka, kuid siiski siira vabanduse. Vähemalt ta tunnistas enda viga.

Scott peatus oma kihlatust mõne meetri kaugusel. Mees on siiski üsna pika vihaga eksole. ''Hetkel sa pole autos.'' Nentis ta lihtsat fakti, kui siis eemalt naise masina ära tundis. ''Ka mina polnud just kõige ausam oma sõnade osas, kuid siiski. Me ütlesime asju, mis mingil osal ka tõele vastavad.'' Ristas korvpallur käed oma rinnal, ning viis silmad korraks taevasse. ''Me peaksime nendele asjadele rohkem tähelepanu pöörama, mis meid sellistesse olukordadesse panevad.'' Kinnitas ta siiski viimaks oma silmad naisele.

"Täpselt nii, Einstein," lausus Vanessa kerge irooniaga, kui Scott mainis, et ta ei ole hetkel autos. Naine tõi kuuldavale ühe turtsatuse ning raputas enda pead, suul õrn muie. "Midagi oli sellest kindlasti tõde," pidi Nessa mehe sõnadega nõustuma, kuid asi oli siiski selles, kuidas nad neid asju üksteisele ütlesid. See on see, kui õigel ajal ei räägi, vaid ootad kuni kõik kuhjub. Ta üritas mehe pilku püüda, kuid see oli kõikjal mujal kui temal. "Kindlasti, aga...ma ei tea...ma olen harjunud enda asjadega ise tegelema ja sa peaksid mind tundma - ma lihtsalt kipun enda emotisoone endale hoidma," lausus Nessa, "aga ma üritan nüüd edaspidi sinuga sellistest asjadest rääkida," lubas ta, vaadates lõpuks Scottile otsa.

Scott pööritas oma silmi, kuid loobus oma mõtte välja lausumisest koheselt, kui sellepeale üldse mõelnudki oli. ''Einstein oli vana ja kole.'' Naeratas ta viimaks, ning sammus seejärel oma kallimani. ''Ma armastan sind, ja olen nõus sinu nimel ohverdama kõike - sa tead seda. Sa peaksid mind lihtsalt rohkem usaldama.'' Viis korvpallur oma käed ümber Nessa, ning kallistas teda kergelt - unustades nii oma palli üleüldsegi ära.

"Ja sina ei ole siis?" küsis naine nüüd juba nöökides ja kergelt naerdes, kui Scott lõpuks temani jõudis. "Ma armastan ja usaldan sind ju. Vastasel juhul ma ilmselt ei kannaks seda sõrmust enda sõrmes," sõnas Vanessa, tundes seda imelist tunnet, mida tekitavad mehe käed tema ümber. Kallistanud meest tugevalt, toetas ta enda pea mehe õlale. Ta hingas rahulikult ning tunnetas lihtsalt mehe lähedust.

Scott pööritas vaid oma silmi. ''Ma olen kõige koledam ja kõige inetum siin maailmas!'' Kinnitas ta seda kõike oma kindlameelse peanoogutusega, kui siis Nessa juuksepahmakasse oma pea surus, ning ta parfüümi sisse hingas. ''Kallis oled,'' silitas ta naise selga oma käega, kui ta kõrva seda sosistas.

Vanessa suule ilmus õrn naeratus, kui ta mehe sosinat kuulis. Tõstnud enda pead piisavalt, et mehele otsa vaadata, asetas ta enda käe Scotti põsele ning vaatas talle enda sügavpruunide silmadega otsa. "Ma armastan sind ja ma ei suuda ära oodata seda päeva, mil ma endale sinu nime saan," lausus naine kergelt naeratades. "See on hea, et me selle esimese suurema tüli enne pulmi üle elasime," sõnas Nessa tasasel häälel, "võibolla meil oligi seda vaja, et me enda muinasjutust korraks välja saime, sest ma pean tunnistama, et see tundub mulle endiselt unenäona, et me tõesti koos oleme."

Scott hingas kergendatult, ning lasi oma kätel naise puusadele vajuda. ''See päev on varsti käes.'' Lausus ta vaikselt, ning viis silmad seejärel taevasse. ''See kõik on kuidagi lihtne. Kas see peaks ehk raskem olema?'' Arutles mees vaikselt edasi. ''Ma ei taha et sa altari ees end lolliks nuuskad, liigume.'' Ristas ta noorte käed, ning põimis oma sõrmed Nessa omadega, kui naise auto suunas liikuma hakkas.

Vanessa noogutas ja tema silmist võis näha, et ta oli pulmade üle elevil ja rõõmus, mis siis, et nende korraldamine on siiski üsna väsitav ja kohati isegi keeruline olnud, aga hakkama on nad saanud. Nüüd on jäänud veel ainult pisiasajad. "Võibolla me oleme kõik need raskemad ajad juba seljatanud," lausus Nessa õlgu kehitades, "keegi ei ole öelnud, et see peab raske olema." Nad on niigi vahepeal kuus aastat kaotanud ja seega hindavad nad võibolla koos oldud aega nüüd rohkem. Ja nii ei ole neil aega ega tahtmist tülitseda ega vaielda. Kõik ongi lihtsalt kerge. "See on vist tõesti praegu parim mõte," muigas Nessa ning libistas enda käe mehe pihku, kui nad liikuma hakkasid. Auto ei asunud sugugi kaugel. "Lähme koju?" küsis Vanessa.

Scott tugevdas vaid oma käehaaret, kui Nessa sõnu kuulatas. ''Loodame nii, sest mina rohkem kakelda ei taha.'' Teatas ta kiirelt, ning avas naisele kõrvalistuja ukse. ''Või sõidad ise?'' Peatus ta koheselt, ning kergitas küsivalt oma kulmusid. ''Kuhu sa minna tahad.''

"Ma arvan, et selles asjas oleme ühel nõul," sõnas Vanessa. Ka tema ei taha rohkem kakelda, aga sellised asju ei näe tavaliselt ette. Naine võttis enda teksade taskust autovõtmed ning ulatas need mehele, "sõida sina." Nessale pole kunagi autoga sõitmine meeldinud, aga ta teeb seda, sest nii on mugavam ja kiirem linnas ringi käia. Kuigi parema meelega käiks ta lihtsalt jala. "Me võime kuskil mõne väikese kohvipausi teha ja siis koju minna?" pakkus Vanessa, kuigi tema võtaks ilmselt kohvi asemel pigem tee või kakao. Aga neid saaks ka kodus teha. Seega erilist vahet vist ei ole.

Scott lasi naisel masinasse istuda, ning tegi seda ka ise. Auto käivitanud, pani ta raadio taustaks mängima, ning keeras auto teeäärest välja. ''Kuum kakao, kõlab paremini.'' Tegi mees oma arvamuse teatavaks, kui oma silmad seejärel teelt Nessale viis, ning hoogu aeglustas. ''Eksole, kallis.'' Vajas ta Nessa kinnitust sellele, ning muheles seejärel õrnalt, kui käigukangilt oma käe naise põlvele liigutas.

Vanessa istus autosse ning tõmbas endale automaatselt turvavöö peale. "Sa tead mind liiga hästi," muigas naine, vaadates mehele otsa. Hommikuti võib Nessa kohvi juua, aga hiljem eelistab ta siiski teed või kakaod. Tundes Scotti kätt enda põlvel, muheles ka naine kergelt, asetades enda käe mehe omale. Ta kummardus mehele natuke lähemale ning vajutas tema põsele ühe väikese musi. "Muideks, kuidas Richardil see poissmeeste õhtu korraldamine läheb ja kas ma peaksin mures olema?" küsis Nessa muiates, vaadates enda tulevasele abikaasale otsa.