Me drunksta

Tüdruk tuigerdas ikka päris eduliselt. Nad oleks ilmselt kiiremini baarist välja saanud, kui mees oleks tüdruku lihtsalt sülle võtnud, aga Colin ei hakanud sellega riskima. Said nad ka niimoodi tuikudes siiski välja. Mees otsis üles hoopis enda mobiili ning õnneks oli ta juba mitu päeva tagasi sinna takso numbri salvestanud. Nüüd läks seda vaja. Ta nimetas ainult baari nime ja taksojuht ütles, et on kohal. Okei, suurlinnas seda ei juhtu. Seal peab ikka tänavatega jändama. Colin silmitses neidu ning hingas sügavalt välja. Eemaldanud enda jaki, asetas ta selle tüdrukule õlgadele. Purjus inimene võib öelda, et tal on soe, aga tegelikult ei pruugi see üldse nii olla.

"Thanks, handsome stranger," ütles Bekah, kui Colin oli siiski oma jaki tema õlgadele asetanud. Ta püsis vaevu jalgadel ning lõpuks pani oma pea lihtsalt võõra õlale, et kuidagigi püsti seista, mitte kivisele maapinnale kukkuda. Kui jakk jääks Bekah' kätte, ei mäletaks ta absoluutselt järgmisel hommikul, kust ta selle sai ja kelle oma see olla võib. Ta vaevalt mäletab ka seda, kuidas eelmisel õhtul koju sai.

"Aga palun, drunk beauty," turtsatas Colin. Ta oli üsna kindel selles, et näitsik ei pruugi teda homme enam tunda. Ta ilmselt mäletab üldse ilmselt kogu õhtut ühe udukoguna. Tüüp asetas enda käe ümber neidise ainult selleks, et too ikka püsti seisaks, sest kuigi ta toetus Colinile, vaarus ta siiski kuidagi kahtlaselt. Ja see ei oleks kena, kui ta kuskile kõvale pinnasele kukuks.

Rebekah ainult itsitas õrnalt, kuid vaevalt oma silmad sulgenud, oli kaugelt näha juba tulesid. "Tulnukad," ütles ta vaikselt mõmisedes. "Nad tulevad, sest kuskil on mingi valgus." Jalad olid nii nõrgad, aga selle võõra kaisus oli kuidagi hea olla praegu. Valgus aga paistis aina lähenevat ja Bekah oli endiselt veendunud, et need on tulnukad.

"Jepp, tulevad ja viivad su koju," sõnas mees nii tõsiselt kui ta suutis, sest need tuled kuulusid tõesti taksole ja kuna baari ees kedagi teist ei seisnud, siis oli see ilmselt tüdrukule. Kui need 'tulnukad' lõpuks kohale jõudsid, turgutas mees Bekah üles. "Kuule, sinu takso tuli. Sul on aeg koju ronida. Mis su aadress on?" uuris Colin, pannes teda samal ajal taksosse istuma.

"Eee...oota, see on üks ilus puust maja ranna lähedal," puterdas Bekah, kui Colin teda taksosse istuma aitas. "721 Wrightsville Street oli vist." Bekah oli äragi juba unustanud, et Colini jakk tal veel õlgadel on, aga üksi sellises seisus koju sõita...ta jääb ilmselt taksosse magama või midagi. Neidis toetas oma pea istme seljatoele. "Tead, Colin, ma olen kohutavalt väääsiinuuuud," lausus brünett viimast sõna kergelt venitades.

Colin kükitas lahtise takso ukse ees. Okei, ta teab vähemalt, milline ta maja välja näeb. Ja näed - isegi aadress tuli välja, sest taksojuht noogutas ja ütles, et selline koht on täitsa olemas ja ta on varem ka neidu sinna viinud. Huh. Colinil langes kohe kivi südamelt. Siis jõuab Bekah ikka ilusti koju. "Ma tean," sõnas tüüp, tõstes tüdruku jalad ka taksosse sisse, sest need olid endiselt kõnniteel. "Nüüd sa sõidad koju ja lähed magama," lausus Colin. Juht lubas, et vaatab, et näitsik kenasti koju jõuaks. Hetkeks mõtles tüüp, et sõidab äkki kaasa, kuid otsustas siis ümber.

Bekah noogutas. "Kunagi siis näeme, I guess," mõmises ta veel ning sulges silmad. Ta oligi sealsamas magama jäämas ning varsti sõitis takso ka ära. Kodu juurde jõudes ta siiski ärkas ja tuigerdas kuidagi välja, uksest sisse ja seal oma tuppa, kus ta Colini jakk seljas, kohe voodile magama jäi.

"Näeme-näeme," muigas mees, olles üsna kindel, et näitsik ei tea homme ta nimegi. Kui tüdruk ära vajus, vahetas Colin veel paar sõna juhiga ning lükkas ukse kinni. Kui takso juba ära kadus, meenus tüübile, et jättis enda jaki tüdrukule. Damn. Õnneks olid tal rahakott ja mobiil teksade taskus. Ja kodu võtmed? Oh, no. Need olid küll seal taskus. Seega pööras Colin ringi ja hakkas kodu poole liikuma, helistades samal ajal edan õele, et uurida, kus ta viibib hetkel. Äkki laseks sisse või midagi?

OT: Lõpp