You mean like this?

Yvonne tunnistas maju ja inimesi, mis neist mööda liikusid, kui nad edasi sõitsid, ning kuulas Stefani vastust. Küsimuse peale kehitas ta õlgu. "Kõik rahulik," vastas neiu oma halle silmi taas noormehele pöörates. "Aga aasta alles algas, vahepeal võib paljugi juhtuda, võistlused ja need pole ju veel alanud." Ja võistlused tekitasid pingeid, rääkimata kooli vaimu ootamatust ilmumisest - kui muidu oli enamikul suva, siis võistluste ajal, mil teiste koolidega rivaalitsemine õhus, olid kõik järsku kooli poolt. Ta oli seda oma kooliski näinud - kui lähenes jalgpallimatš või läks võimlemisrühm mõne teise vastu, kostis koridoris ikka ja jälle praalimist, kuidas sellele ja sellele koolile ära tehakse, või hõiguti "elagu! Elagu! Elagu!"

"Või nii," lausus Stefan. Ei teagi nüüd, kas see on halb või ei, et kõik rahulik on. Kõlab igavalt. Stefan ei osanud enam jututeemat üles võtta. Ta sõitis kiirusepiiranguid jälgides algkooli poole. Olles juba peaaegu kohal, andis ta kõnega õele märku, et too nüüd parklasse tuleks. Stefan ei viitsinud seal parklas passides õe järele oodata ja seega oli tark tegu talle natuke ette helistada, et ta kohe jõuab. Niiet kui Steff parklasse jõudis, oli Yvette juba ootamas. Tüdruk istus tagaistmele ja tavalisele 'tsau, venna' tervitusele ütles õeraas hoopis midagi muud: "Oh, sul on pruut kaasas. Kas emme teab?"

Põhikooli juurde jõudes oli Yvonne'il veelgi ringivahtimist ning kui ta veel Yvette'i märkas, pidi ta lihtsalt mainima: "Su õde on ülimalt armas." See väide sai ainult põhjendusi juurde, kui mainitu autosse istudes oma küsimuse esitas. Yvonne hakkas vaikselt naerma, pöörates end tahapoole, et tüdrukut vaadata. "Ma ei ole tema pruut, vaid sõber. Minu nimi on Yvonne," tutvustas ta end. Yvette meenutas talle tema enda väikevenda selles vanuses, mil poiss südamerahuga end näovärvidega mökerdada lasi. Süütu ja nunnu.

Stefan pidi vaid nõustuma sellega, et ta õde armas on. Muidugi on armas, vaata kui kena vend tal on. Ega ta siis oma välimusega vennale alla jääda sa. "Sa räägid veel imelikumalt inglise keelt kui venna," mainis Yvette, kui Yvonne suu lahti tegi,"ma olen Yvette, autojuhi kõige vingem õde nagu ta ise ütleb, aga ma arvan, et sellepärast, et tal rohkem õdesid ei ole." Stefan muigas, nutti on ta õel küll. Stefan sõitis kodu poole. Terve kodutee seletas väike Ivy oma koolipäevast ja Steff teab, et sama jutu räägib ta kodus emale ka. Stefan parkis auto maja ette. Yvette jooksis kohe autost välja tuppa. Steff vaatas Ivyle otsa:"Spontaanseid ideid?"

Sooooo cute! Yvonne ei saanud naeru pidama, kui Yvette rääkimist jätkas. Üks asi on väike vend, talle teada lugu, teine asi on väike õde. Aga Yvette oli tõesti Henryku moodi. Kui tüdruk autost lahkus, pööras neiu silmad Stefani poole. "Lähme ka?" küsis ta ilmsüütu näoga, kehitades kergelt õlgu, ja naeratas siis. "Ma tahaksin su kodu näha, kui see tüli ei tee." Miks mitte.

Tõesti, miks mitte. "Ma ei näe ühtegi põhjust, miks mitte, seega..lähme," lausus Stefan. Ta avas turvavöö ning väljus autost. Kui Ivy ka väljunud oli, lukustas ta uksed. Steff avas Ivyle oma koduukse ja elava jutustamise järgi, mis kostus köögist, sai Stefan teada oma ema asukohast. Ta vaid tervitas teda ning sai teada, et toiduga läheb natuke veel aega. Steff mainis ka selle ära, et tal on sõbranna kaasas. Kogu jutuajamine käis saksa keeles. "Teen sulle ekskursiooni?" küsis Steff muiates.

Yvonne ronis autost välja ja järgnes Stefanile tuppa, kus ta kingad ja tagi ära võttis, kaotades oma pikkusest mitu tubli sentimeetrit. Hull kaotus ka, kui oled peaaegu 180 pikk. Saksakeelset vestlust kuulas ta, saamata halligi aru - aga see kõlas põnevalt. Väga lahe, et inglise keele sees elavad inimesed ikka vähemalt kodustes tingimustes oma emakeelt kõnelesid. Tema kõneleks ilmselt ka, kui vanemad või Henryk siin oleksid. Jälle inglise keelt kuuldes neiu noogutas. "Oleks tore," vastas ta naeratades.

Stefan näitas igat ruumi, mis seal majas on. Seal neid palju pole. Elutuba ja köök alumisel korrusel ja ülemisel on wc-vannituba, Yvette'i tuba, Ingridi tuba ja Stefani toa. Oma toa näitamise jättis Stefan viimaseks. Ta lasi Yvonne'i ees tuppa, sulges ukse ning jäi siis sinnasamasse Yvonne'i kõrvale seisma. "Vot selline pisike tagasihoidlik kodu mul ongi," võttis Steff ekskursiooni ühte lausesse kokku.

Stefanil oli ilus kodu. Yvonne kõndis toast tuppa ja muudkui imetles. No olgu, tema kodu oli ka uhke, aga ta vanematel oli üsna pillav maitse ja seega nägi nende maja välja nagu mingi miljonäride hideout, mitte kodu, kus üks tavaline pere võiks normaalset elu elada. Tema parim sõbranna oli esimesel korral, kui tema pool käis, küsinud, kas nad pühivad rahaga tagumikku ka või mis värk on; see, et ta rikaste tütar oli, polnud mingi saladus. Stefani toa nägemist ootas neiu millegipärast pikisilmi - inimese tuba ütleb tema kohta siiski üsna palju -, kuid vaevalt oli ta üle ukseläve astunud, kui tardus. Stefani laud. Segadus. Raamatud kõik laiali, kirjatarbed seal, kuhu need kukkunud... See häiris. Häiris. Ta tahtis minna ja kõik asjad millimeetri pealt paika panna - aga Stefan... Mida noormees sellest arvaks, kui ta haiglase innuga lauda kraamima hakkaks? Leia nüüd selgitus, miks, aga Yvonne ei tahtnud, et nooruk tema väärakusest teada saaks, kõik oli ju nii tore olnud, seda ei saaks ära rikkuda lihtsalt sellepärast, et tal hoog peale tuleb... Ruttu! Midagi, millega mõtteid mujale viia! Palavikuliselt vilasid neiu hallid silmad mööda tuba, otsides ükskõik mida, et mitte mõelda lauale, mis kutsus kui magusalt lõhnav koogitükk end korrastama, ja need leidsid Stefani. Pikemalt mõtlemata haaras Ivy kuti pea oma käte vahele ja surus tema huultele suudluse. Töötas küll...

Stefan vaatas Yvonne'i ja ei saanud üldse aru, miks ta nii närviliselt ringi vaatab. Igal pool mujal oli ta nii rahulik ja nüüd silmad põlevad peas nagu näljasel hundil, kel jänes haardeulatuses. Enne kui Steff midagi küsida jõudis, tundis ta ise end selle jänesena, keda näljane hunt ära süüa tahtis. Selle vahega, et ta oli jänese kohta, keda süüakse, ütlemata rõõmus. Stefan libistas oma käed neiu ümber ja suudles teda vastu. Ta ei näinud ühtegi põhjust, miks ta seda teha ei võiks.

Mõistuse aitas see küll selgemaks lüüa, mis kogu asja mõte oligi, aga kui väga talle ka see suudlus - ja Stefani vastureaktsioon, mis teps mitte negatiivne polnud, nagu ta kartis - ei meeldinud, libistas Yvonne siiski mõne õndsa hetke möödudes käed Stefani näo juurest noormehe rinnale, et end eemale lükata, palged õhetamas. "Vabandust," pomises ta kõrvale vaadates, jälgides hoolega, et ta laua suunas ei vaataks... et mitte samasugust reaktsiooni esile kutsuda. "Kas sa saaksid palun mulle klaasi vett tuua?" palus neiu taas silmi noorukile pöörates. Parem on need tabletid praegu ära võtta, et tal ei oleks jälle vaja Stefanit mingi leevendusena kasutada... kuigi noormehele ei paistnud selline asi üldse vastukarva olevat. Ikkagi.

Mis just juhtus? Ta ise suudles ja siis lükkas eemale. Miks? "Sa ei pea vabandama," lausus Steff, olles ilmselgelt segaduses. Misasja? "Jah, ikka," lausus Stefan kannapöördega ukse poole pöörates. Ta lahkus oma toast ning tatsas alla kööki, kus ema endiselt kokkas ja väike Ivy siira huviga pealt passis. Stefan võttis külmikust veekannu ja valas külma vett klaasi. Neil on alati külmikus kaks kannu külma vett, sest see võtab terve igaviku, et kraanist leige vee jooksmine lõppeks ja külm peale jääks. Stefan jalutas üles oma tuppa tagasi ning ulatas veeklaasi Yvonne'ile:"Palun."

Tjah, see suudlus ja tema edasine toimimine võisid Stefanile jälle vale mulje jätta ja ilmselt jätsidki... Yvonne saatis noormeest silmadega, kuni see toast lahkunud oli, ja istus voodile, et oma (siiani ilmselgelt mainimata jäänud) õlakotist ravimitekott võtta, kuhu tema tabletid kokku pandud olid. Siit see, siit see... mõtiskles ta vaikides, kui tabletilehtedest vastavad pillid välja vajutas, jälgides hoolikalt, et ta väga ringi ei vahiks - muidu läheb jälle lolliks kätte. Stefan oli veeklaasiga üsna pea tagasi ja Ivy võttis selle vaikse "aitähi" saatel vastu. Veeretanud tablette, mida oli väärikas hulk, mõne hetke peos, hakkas ta neid ükshaaval suhu panema ja iga tabletti veelonksuga alla loputama. Ta võis lausa kuulda, kuidas Stefani arvamusele temast vesi peale tõmmatakse. Pssssssshhhhhhhh!

Sellest suudlusest oli Steff päris hämmeldunud, aga need tabletid tulid veel suurema üllatusena. Miks neid nii palju on? Stefan istus voodile Ivy kõrvale. "Mille jaoks need?" tundis noormees huvi, hääles ilmselge murelikkus. Steff pole eales ühtegi tabletti alla neelanud ja nüüd istub tema toas tüdruk, kes peotäit tablette ükshaaval alla loputab. Miks?

No jah, ta ei saaks öelda, et enam hullemaks minna ei saa - alati saab -, aga jah... "Mul on OCD." Viimased tabletid kadusid peopesalt ja Yvonne jõi ülejäänud vee korraga peale. "Sa ikka tead, mis OCD on, eks." Ta oli varemgi oma probleemist rääkinud, aga see tundus praegu eriti raskena - ta tundis Stefanit ikkagi üsna kaua ja noormehele oli temast ilmselt normaalne mulje jäänud. Kamoon, ta teadis, kuidas inimesed keeruliste nimedega haigustele reageerivad. Nagu oleks nad katkuhaiged. Pannud tabletikoti õlakotti tagasi, tõusis neiu voodiservalt ja ulatas noormehele klaasi, vaadates talle tõsiselt otsa. "Toorelt öeldes - ma flipin ära, kui asjad pole sirgjooneliselt või muul geomeetrilisel moel korda seatud, ja su kirjutuslauast tingitult..." Ivy palged läksid veel punasemaks. Mida kutt selle peale arvab?