Thinking

Jace oli praeguseks Tree Hillis viibinud üle nädala ning ennast linnakeses mugavalt sisse seadnud. Ka töö ja mingi kindel sissetulek olemas, mis tähendas, et on isegi kerge lootus oma elu joonde saada. Kõik need Miamis veedetud aastad jätavad kindlasti oma jälje, aga mees üritas unustada. Ta tõepoolest üritas nüüd õige suuna kätte saada ja enda varasemale elustiilile kriipsu peale tõmmata. Tree Hillis oli hea rahulik - miski ei meenutanud varasemat õudust.
Jace istus linna keskväljakul purskkaevu ääres ja tõmbas suitsu, jälgides neid inimesi, kes temast mööda kõndisid. Nii mõnigi seiras meest uudishimuliku pilguga. Ta oli ju siin uus, mis aga ometi ei tähendanud, et Zero linna varem sattunud poleks. Nooremana sai küll ja küll käidud, aga viimased aastad elas mees püsivalt Miamis. See muidugi ei takistanud Tree Hillis levivaid jutte tema perekonna kohta.Väikelinnades oli taoline lõksutamine tavaline ning Jace ei teinud sellest suurt numbrit. Ainus, mida ta praegu reaalselt mureks pidas, oli Reubeni teema. Tüüp oli juba pikemat aega jooksus ning mingil määral mees juba kahtles, kas ta kunagi üldse enda vennaraasu enam oma silmaga näeb. See oli probleem, millele ei tundunud kuskilt lahendust tekkivat.

OT: kinni

Sayer oli juba terve nädala Tree Hillist eemal olnud ja vähemalt nädala on veel. Vähe sellest, et Jessie end igatsedes lolliks mõtles, oli tal masendavalt igav. Tegevusetus oli aga halb, see viis mõtted poisile ja pani teda veel rohkem igatsema. Jessica tahtis tegelikult kooli alguseni Ohios olla, aga Kyle olevat tuulerõugetes. Jessiel pole kunagi tuulerõugeid olnud, niiet ta otsustas parem koju jääda.
Nüüd käis Jessica linna peal kooliks vajalikke asja ostmas. Ta käis ka ühest kohvikust läbi ja tellis omale kakao kaasa. Seal pole küll nii hea kakao nagu Karen's Cafe's, aga parema puudumisel (või antud juhul parema liiga kaugel asumisel) leppis Jessie sellega. Jessica läks keskväljakule purskkaevu äärele istuma, võttis kotist õuna, mille enne kodust väljumist sinna pani, ning nautis oma lõunat. Ta asetas kakaotopsi purskkaevu äärele ning tiris kotist välja nimekirja, kus oli kirjas kõik, mida ta täna osta plaanis. Mõned asjad olid veel puudu. Jama värk oli see, et ta ei julge rohkem midagi osta, pärast ei jaksa koju, õigemini Lizandra poole, neid tassida.

Jace sai oma suitsu lõpetatud ning viskas alles jäänud koni maha, kustutades selle kinganina abi kasutades ära. Kuna ta endiselt enda mõtetes viibis, ei märganudki mees, et mingi tütarlaps end purskaevu äärele üsnagi tema lähedale istuma sättis. Naistega ei vaevanud ta pead enam ammu, kuna mees teadis, et ei leidu sellist, kelle jaoks saaks tema piisavalt hea olla. Zero ju siiski. Varem olid tal muidugi enesehinnanguga jõle sandid lood, kuid aastad olid olukorda pisut paremaks muutnud. Mingit egotsemist aga ei tulnud tema puhul peaaegu kunagi ette. Suurema osa elust oli ta olnud mingi vaene rott, kes peab enda ning venna elatamiseks mitmel kohal korraga tööd rügama, olles ise seejuures veel päris mitu head aastat alaealine. Nüüd oli seda rahakest juba vaikselt tiksuma hakanud nii , et sai maksud ära maksa, toidu lauale, riided selga ja midagi isegi iga kuu kõrvale panna.
Möödus vist päris mitu minutit, enne kui Jace pilgu esimest korda enda lähedal istuvale tütarlapsele viis. Ja põhjuseks polnud mingi uudishimu ega lembus ilusate tšikkide vastu, vaid nimelt see, et tüüp oli vaid mõni sekund tagasi hajameelsusest kätt vastu purskkaevu äärt toetada tahtnud, aga tabas kogemata hoopis näitsiku kakaotopsi. Otseloomulikult läks too väike tops seal ümber ja kogu järele jäänud jook voolas sellest välja. "Vabandust," pomises ta, kui oli näitsiku pilgu tabanud. Midagi selles tšikis oli tuttavlikku, aga Jace ei osanud praegu välja mõelda, kus ta seda konkreetset neidu näinud oli.

Jessica võpatas korralikult, kui ta tops ümber aeti. Teades, et seal on ta kuum kakao sees, tõmbas ta oma jala selle kukkumistee eest ära. Ta viis oma pilgu noormehele, kes selle ümber ajas. Jessiele see noormees küll kuidagi tuttav ei tundunud, aga kehaehituse järgi ütleks, et tegemist on mingi turvamehe või kaabakaga. Eelarvamused, millest Jessie ei lähtu. "Pole hullu," lausus Jessica. Polnud see kakao talle midagi elutähtsat, vähemalt jäi õun kätte. Jes võttis topsi maast üles ja toetas selle uuesti purskkaevu äärele. Küll hiljem ära viskab, kui mõni prügikast tee peale ette jääb.

Zero ei üllatunud neidise reaktsioonist absoluutselt. Temasuguse õblukese tütarlapse jaoks võiks Jace'i-suguse 'kapi' nägemine tõesti judinad seljale võtta. Võõrad pidasidki teda tavaliselt mingiks pätiks või löömameheks. Selline maine oli mehel ka Miamis ja vaevalt ta sellest nüüdki lahti saab, kui kasvõi ühte väikesesse kähmlusesse peaks sattuma. "Aga kuidas oleks, kui ma ostaksin sulle uue joogi?" pakkus Jace. No tõsiselt, ta ei olnud enam mingi rahatu sell, kes ei suuda isegi topsikest kakaoga osta. Pealegi tekkis tal endalgi isu selle kuuma joogi järele. Miks mitte neiuga natuke juttu puhuda ja siis oma teed minna? Kuna vanaisa tal enam polnud, tundis Jace end selles linnas üsna üksikuna. Tal ei olnud veel ühtegi sõpra tekkinud. Mõned vanad tuttavad ehk olid siin, aga ka nendega polnud ta selle nädalakese jooksul kordagi suhelnud. Tree Hill võis ju olla rahulik ja näiliselt turvaline linnake, kus midagi erilist ei toimu, aga paramatult hakkas siin ühel hetkel igav. See oli ka üks põhjustest, miks Jace täna üldse keskväljakule tuli. Ta ei suutnud enam kauem üksipäini kodus passida, kus veel vähem midagi teha on.

Oo, džentelmen. Tahab uue kakao osta. No mis saab Jessiel selle vastu olla, et ta uue kuuma joogi saab? "Sellega oleks nii, et miks ka mitte," naeratas Jes. Selles pole ju midagi halba, kui ta laseb noormehel, kes ta kakao raisku lasi, uue osta? "Sa alles kolisid Tree Hilli?" uuris Jessica. Võib-olla on ta hoopis külas kellelgi? Võib-olla lihtsalt peatub siin natuke ja siis jätkab teed? Igatahes Jessie oli veendunud, et seda noormeest pole tema siin kunagi varem näinud.

Muidugi pidi Jace nüüd tüdrukule uue joogi ostma, sest muidu oleks ta hiljem ennast päris imelikult tundnud. Leida omale uus elukoht ja siis kohe alguses mingi , olgugi et väike, jama kokku keerata ei sobinud kohe üldse mehe plaanidega. Kui ta nagunii siin ennast nii üksiku ja võõrana tundis, siis miks seda matsliku käitumisega veel rohkem süvendada? Ei, ta ei tulnud siia džentelmeni mängima, et endale mingi girlfriend leida. Jace polnud kunagi inimsuhetes kuigi hea olnud, mis tulenes arvatavasti tema probleemsest perekonnast. Kui ta suuremalt jaolt ainult lihtlauseid kasutades rääkis, ei saanud mehel mingeid erilisi romaane tekkidagi. "Et siis Port City Java'sse?" küsis Jace püsti tõustes, kuid jättis neidisele valiku ka mõne teise koha kasuks otsustada, kui see peaks vajalikuks osutuma. "Jah, ma olen siin viibinud kõigest nädala. Elasin enne Miamis," sai Jace lõpuks ka rohkem kui ühe lausega hakkama.

Jessica kortsutas kulmu ja osutas oma ostukotile. "Ma tegelikult ei ole vaimustatud eeslikombel pikast jalutuskäigust," lausus Jes. Tema kott oli päris raske ja Port City Java asus Westside'il, nemad aga viibisid hetkel Eastside'il. "Siin lähedamal on ka üks kohvik. Mitte kuskil ei tehta nii head kakaod kui Karen's Cafe's, aga see on samuti Westside'il. Aga see, mis siin on...noh, joogid on tegelikult väga head, aga saiakesed ja muu söödav on kuidas kunagi. Seal on mitu erinevat pagaritja neist kõige parem on harva tööl," seletas Jessica. Kõigest nädala. Siis ta võib end päris Jessie moodi tunda - pole kedagi, kellega suhelda ja tutvuste tegemine on keeruline, sest siin tundub kõigil juba oma kamp olevat. "Ma elasin ka kunagi Miamis. Lühikest aega, aga see üks lemmikumaid kohti, kus ma elanud olen," rääkis Jes. Igas kohas, kus ta elanud on, on oma võlu, aga näiteks New Yorki ta enam küll elama minna ei taha.

Neidise jutu peale tõmbas Jace'i suu isegi korraks muigele. "Kas ma näen siis tõesti nii nõrk välja, et ei suudaks sinu kotti kanda?" esitas ta neiule küsimuse. Jace oli harjunud palju suuremate raskustega ja mingi väike kotikene polnud tema jaoks justki mitte midagi. Juba välimuse järgi oli näha, et see ei saa kuigi raske olla. "Ma tunnen linna piisavalt hästi, et teada, kus siin kohvikud on, kuigi kõikides pole ma käinud," lausus Jace. Ta oli aastaid tagasi siin üsna mitu suvevaheaega veetnud, aga siis oli ta kõvasti noorem ja vaevalt keegi mehe nii naljalt enam ära tunneks. Ehk ainult tema kunagised sõbrad. "Aga kui sa ei taha nii kaugele jalutada, võime mujale ka minna," lisas ta. Võib-olla ei meeldinud sellele tüdrukule jalutada? "Kus sa siis veel elanud oled?" päris mees lihtsalt uudishimust. Tema jaoks oli Tree Hill alles teine elupaik, kuigi Miamis elades kolis ta olude sunnil seal tihti ühest linna otsast teise.

Ahsoo, või et noormees on linnaga tuttav. "No kui sa mu kotti kannad, siis võiksime Karenisse minna," lausus Jessie. Paremat kakaod ei saa mitte kuskilt, Vähemalt Jessica pole paremat kuskilt saanud. "Ma sündisin Kanadas, sealt kolisin Washingtoni, siis elasin kaks aastat Miamis, seejärel aasta New Yorkis ning enne siiakolimist elasin San Franciscos," luges Jeanette ette kõik kohad, kus ta elanud on. Neid ON liiga palju. Selle järgi võiks eeldada, et tüdrukul on igas Põhja-Ameerika otsas kuskil mõni sõber, aga tegelikult ei ole. Ta ei suhelnud ära kolides enam kellegagi. Õigemini lõpetasid teised temaga suhtlemise, sest tüdrukul polnud nagunii võimalust nendega kokku saada. Ta oli siis alaealine ja vanemad ei tahtnud tal üksinda reisida lasta.

"Pole probleemi. Anna aga siia," lausus Jace muigega, kuid ei jäänudki ootama, et neidis talle enda koti ulataks, vaid võttis selle ise kätte. Nagu ta arvanud oligi, polnud sellel raskust ollagi. "Kui küsida tohib, siis millest taoline reisilembus?" tahtis Jace teada. Kui ta juba jutuotsa lahti sai, hakkas noormees muutuma enesekindlamaks ja sealt ka täiendavad küsimused. Jace lootis, et ta neidisele liiga uudishimulik ei tundu. Osadele inimestele ei meeldi ju, kui liiga palju päritakse. Temagi kuulus mõnikord nende hulka, kuid tavaliselt olenes pigem küsimusest. Kui asi liiga isiklikuks muutus, jääks ta pigem vastuse võlgu. "Minu nimi on Jace," ütles ta nagu muuseas, kui mehele meenus, et polnud näitsikule veel ennast tutvustanud.

Kui Jace Jessie koti võttis, hakkasid noored Westside'i poole liikuma. "Kolimistel on reisilembusega väha pistmist," lausus Jes,"mu vanemad pidid töö pärast kolima ja mina olin lihtsalt sunnitud kaasa minema. Ma oleks hea meelega Kanadasse jäänud, ilmselt oleks mu elu siis hoopis teistsugune. Käiksin ilmselt endiselt MM'idel oma vibulaskmisoskusi demonstreerimas ja mul oleks seal sõbrad ümber." Kanadasse jäi Jessiest maha palju sõpru. Hetkel on ta muidugi rõõmus selle üle, et tema elukoht nüüdseks Tree Hill on. "Jessica," tutvustas neidis ennastki. Üle pika aja üks võõras, kes tema nime ei tea. Enamik teavad ta nime Sayeri kaudu.

"Ma mõistan. Vanematele on sinu vanuses üsna võimatu vastu hakata," sõnas Jace, jäädes korraks enda kogemustele mõtlema. Sellest ajast, kui vanemad veel tema elu dikteerisid, oli möödas juba nii palju aastaid, et mees vaevu mäletas seda. Suurema osa elust on ta pidanud üksi hakkama saama
"Vibulaskmine?" kordas Jace, olles kergelt üllatunud. "Esmamulje järgi pakuks ma, et sa tegeled tantsimisega," lisas ta. Muidugi ei lähtunud mees tavaliselt eelarvamustest, aga need olid paratamatult kiired tekkima. Jace ei hakanud parem ise mainimagi, millega tema tavaliselt vabal ajal tegeles. Kuulnud näitsiku nime, manas ta näole mitte just kuigi palju ütleva naeratuse ja viis pilgu uuesti teele.

"Eks ta ole jah, aga samas mind väga hirmutab mõte sellest, et mõne aasta pärast pean ma iseseisvalt hakkama saama," lausus Jessie. Vaevalt tal vanemate tugi alt ära kaob, aga tüdruk on alati mõelnud, et kui iseseisva elu peale minna, siis ei tohiks ta enam vanematest sõltuda. Aga kuidas Jes harjub sellega, et ta ei saa enam kõike endale lubada? Hellitatud tüdruk nagu ta on. "Ma tegelengi tantsimisega. Varem käisin showtantsus, aga Tree Hilli kolides läksin kisakoori," rääkis Jessica,"aga Kanadas elades tegelesin maastikuvibuga. Teadsid, et vibulaskmine on nagu jalgrattasõit - kunagi ei unusta ära, kuidas see täpselt käis?" Jessica puhul see vähemalt nii oli.

"Ma ei usu, et päris nii ka on, et kui mingi kindel aeg kukub, viskavad nad su kodust välja ja käsivad täiesti üksi hakkama saada. Aga mida mina ka sinu vanematest tean," lausus Jace. Eks rikkamate inimeste lapsed olnudki hellitatud, aga seda ei hakanud Jace loomulikult mainima, kuna jälle oli tegemist eelarvamusega, mis ei pruugi üldse tõeks osutuda. "Vähemalt panin ühe asjagagi täppi," muigas Jace, kui näitsik mainis, et ta tõesti tantsimisega tegeleb. "See on minu jaoks uus teadmine, kuna ma pole kunagi varem vibu isegi mitte käes hoidnud. Piinlik tunnistada, aga nii on," rääkis mees. Sporti ta küll tegi, kuid vibulaskmisest oli see kaugel.