On my way home..

Umbes pool tundi tagasi oli Anna lukustanud linna ainsa gallerii uksed ning seadnud sammu Westside poole. Nagu igal õhtul läks näitsik läbi raekojaplatsi, võttes endale ühe sooja kakao ning mööda peatänavaga paralleelset tänavat, kõndis ta silla poole. Loomulikult ei läinud tal kunagi selleks normaalne aeg, mis läheks igal teisel mööda seda tänavat silla poole kõndival inimesel, sest Anna peatus iga poe juures, mis vähegi talle huvi pakkus - raamatupood, muusikariistade pood, tee- ja kohvipood ning peaaegu iga teine pood.
Tänagi peatus näitsik muusikariistade poe vaateakna taga, silmitsedes ettepoole toodud kitarre. Kuigi tal oli neid vähemalt kuus, ei teinud kunagi ühe juurde muretsemine talle mingil määral liiga. Spring Street Gallery's teenis ta hetkel päris korralikult ning tema isa mingil määral toetab endiselt enda pisitütart. Samuti jäid talle silma ka tagapool olevad klassikalised puust klaverid ja modernsemad süntesaatorid. Ühe sellise peaks endale mingi hetk muretsema.

To my dear friend (kinni)

outfit

Stefan satub Eastside'ile alati ainult siis, kui tal on vaja sinna minna. Seekord oli ema palunud tal mingi pakikese mingile tähtsale ninale ära viia, aga sealne külalislahkus oli liigagi piiritu, niiet Steff justkui sunniti sinna teed jooma jääma. Viisakusest ta siis jõi tassikese, kui talle juba valati. Üldiselt ta teed ei joo. Talle on koguaeg räägitud, et tee aitab gripi ja külmetuse ja kõhuvalu ja kurguvalu ja jumal teab, mille vastu veel, niiet tema jaoks on see arstirohuks muutunud ja seega on tal selle isu vägagi ära läinud.
Lõpuks lasti ta sealt minema ja noormees sai kodu poole minema hakata. Mitte, et ta koju kippus, aga seal külapeal oli väga imelik olla. Ümberringi kuidagi liiga sõbralikud võõrad inimesed. Siiski viis noormehe suund kodu poole, aga tema teekonnale jäi ette muusikariistade pood. Mitte, et ta mõnest instrumendist vaimustusse sattus, aga ta nägi seal vaateakna juures üht kena tütarlast, kellega ta kunagi seal vaateakna juures tuttavaks sai. "Hei, Ronnie," tervitas Stefan tüdrukut,"mis sulle seekord silma hakkas?"

Võpatust ei saanud Anna kahjuks ära jätta, sest tuttav hääl oli suutnud teda siiski päris korralikult ehmata. Kakaotopsi suult võtnu, pöördusid neidise rohelised silmad kõrvale ning ta naeratas laialt, märgates Stefanit. "Hei, Stefan," tervitas näitsik teda vastu ning lihtsalt pidi noormehele ühe kallistuse ka kinkima. Nad polnud siiski ammu üksteist näinud. Kaks aastat oli siiski väga pikk aega. See neetud number .. iga kohalikuga seob neidist see number - Chadi, Matti, Stefanit, Vicky't ja nii mõndagi veel. "You know.. the usual .. kitarre pole kunagi liiga palju ning üks klaver ei teeks ka paha, aga sellisel juhul võivad mind ähvardada lihtsalt pahased naabrid, kes millegi pärast ei taha, et ma mängiks õhtul või üldse.. küllap sellepärast ma lasingi panna enda seinadele helikindlad plaadid, et ma neid ei häiriks, juhul kui nad just kõrv vastu ust ei käi mind kuulamas," muigas Ronnie lõbusalt, vaadates tüüpi. Wau .. he hasn't changed a bit. Nicee.

"Või nii," muigas Stefan. Anna jaoks pole jaa pille kunagi üle, aga Stefani jaoks on üks ka üleliigne. Ta käis kunagi muusikakoolis, püüdis ka lahe olla ja kitarri õppida, aga see sai ruttu selgeks, et kitarrimäng pole tema rida. Muud muusikainstrumendid talle ka pinget ei pakkunud, vaatamata sellele, et kitarriõpetaja, kes ka pasunatunde andis, leidis, et Steffil on annet trompetiga. "Liigud kodu poole muidu?" uuris Stefan. Neil on kodud üsna lähestikku, miks mitte koos minna?

"Ma tean ... ma elan mingite veidrikutega ühes majas," turtsatas Anna lõbusalt, hakates momendiks ka kergelt naerma. Ega neidise jaoks polnud ka muusikakool just lillepidu. Esimesed kolm või koguni neli aastat kinnitati talle vahetpidamata, et tüdruk on täiesti ebamusikaalne, kuni üks päev niitis ta neil kõigil seal enda geniaalse klaveripalaga jalad alt.
"Plaanis oli küll ... aga tead ju neid kunstiinimesi - vooluga peab pidevalt kaasas liikuma, mis tähendab, et juhul kui ma kipun kursist kõrvale kalduma, siis tõmba mind tagasi õigele lainele," turtsatas Ronnie lõbusalt. Tal polnud küll midagi Stefani seltskonna vastu ja kuna nad tõesti elasid üsna lähestikku, siis tõesti - miks mitte koos minna.

"Väljakutse vastu võetud," muigas Stefan. Niisiis, kõige otsemat teedpidi koju. Well, otsemini saaks paadiga, aga paati neil pole, niiet nad peavad nüüd sealt linna keskelt jalga laskma ja suuna silla poole võtma. Väike linnake küll, aga Eastside'ilt Westside'ile tundub nii pikk maa. Tegelikult on asi ilmselt ainult selles, et seal üle silla minek tundub aeganõudev. Edasi läheb juba kiiremini. "Aga lähme siis, kui sa just veel ei taha neid muusikainstrumente vaadata," lausus Steff, muie endiselt näol. Naised, ainult vaataks läbi akende, mis poes on. Steff küll ei viitsi. Üleüldse ta ei viitsi poodides niisama kolada. Kui midagi vaja, siis pistab nina poeukse vahelt sisse.

Tee Eastsidest Westside tundus ka Anna jaoks algul päris pikk olevat, mis tõttu ta hommikuti läks taksoga tööle ja pärast ka koju, aga peale esimest jalutust peale tööd koju, ei tundunud see vahemaa enam üldse nii pikk. Seega nüüdseks jalutab Ronnie nii hommikul kui ka õhtul seda vahemaad enda korterist Spring Street Gallery'sse ja vastupidi. Neidise jaoks on see mõnusalt pikk, aga mitte samas liiga pikk teekond, et ennast õigele lainele seadistada ja peale tööd ennast erinevates poodides välja elada. "Eks ma täna suudan ennast ohjata ja külastan seda poodi teine kord," muigas tüdruk õrnalt, pöörates ennast nüüd täielikult Stefani poole.

Stefan hakkas silla poole liikuma, mis on ainus tee Eastside'il Westside'ile. Ta tahtis mingi jututeema üles võtta, aga ei tulnud nagu midagi asjalikku pähe. Tuli lähtuda kõige üldisemast, ehk koorub sealt midagi põnevat välja. "Mis sa teind oled need paar aastat?" uuris Stefan. Kadund tütarlaps nagu ta oli. Võinoh, eks Stefan on ka suurema osa ajast Tree Hillist ülikooli tõttu eemal olnud. Noormees väga tahaks, et tal ülikool juba lõpetatud oleks ja ta soovitud erialaga leiba teeniks, aga ei, sellega läheb veel aega.